„Rahvaliidule ei lähe põrmugi korda süllogism: Eesti liitumisleping sisaldab klauslit, mille järgi Eesti on kohustatud üle minema eurole; Eesti rahvas kiitis liitumise selle lepingu alusel rahvahääletusel heaks; järelikult tuleb meil üle minna eurole,” kirjutab isamaaliitlasest saunamees Lauri Vahtre SL Õhtulehes.

Eesti poliitilise kultuuri kirkale õiele, nagu Vahtre Rahvaliitu nimetab, on omane hoopis teistsugune loogika: „Kuna rahva enamus on omletisöömise poolt, siis karjugem esialgu hurraa omletile. (Ehk siis ELile.) Kuna aga suur osa rahvast on samal ajal muna katkilöömise vastu, siis karjugem ei muna katkilöömisele. (Ehk siis kroonist loobumisele.) Et selline mustkunst — süüa omletti ilma muna katki löömata või astuda ELi ilma eurole üle minemata — on jõukohane vaid Copperfieldi kaliibriga silmamoondajale, see vendi Reiljane ei huvita. Kohe põhimõtteliselt.”

Ja keda see Eestis üldse huvitabki, küsib Vahtre. Neid, kes poliitilisi süllogisme mõista ja lahendada suudavad, on Eestis vähe. „Kõigele sellele võiks ju käega lüüa,” jätkab Vahtre, „aga kahjuks on nõnda, et kui me selliseid ülesandeid tsiviliseeritult lahendama ei õpi, oleme lihtsalt pätikari.”

Tegelikult pole me üldse mingi pätikari, täpsustab Vahtre, võib-olla ainult pisut mühaklikud oleme. Ainult et Vahtre meelest pole ühtegi põhjust sibada nende sabas, kes meid pätikarjaks kujundada püüavad.