"Kirill leiab aga – ja see on ka „Õigeusu inimõiguste deklaratsiooni” alusidee –, et inimväärikus pole inimesele lihtsalt niisama ja võõrandamatult kaasa antud, vaid see tuleb tal alles head tehes välja teenida. Inimväärikus pole seega absoluutne, vaid seda võib elu jooksul juurde võita ja kaotada," kirjutas Mälksoo tänases Sirbis.

"Selle kontseptuaalse tõlgendusega viib Kirill läbi inimõiguste aluse relativiseerimise ja nende tähtsuse kahandamise universaalsete väärtuste hierarhias," lisas ta.

"Kui jätta kõrvale inimväärikuse debati puhtskolastiline pool, võib siiski ka järeldada, et inimväärikuse kui mõiste tõlgendus sobib päris hästi õigustama asju, mis Lääne seisukohast on tänasel Venemaal inimõiguste jälgimise mõttes problemaatilised. Kirilli loogika järgi on ju lihtne järeldada, et näiteks Pussy Rioti liikmed loovutasid ise katedraali mittesihipärase kasutamisega inimväärikuse. Seetõttu haihtus ka nende inimõiguste aluspind," leidis Mälksoo.

"Või kui samastada isamaa sümboolselt isevalitseja või presidendiga, siis võttis Hodorkovski Putinile vastuhakkamisega ise endalt oma inimõiguste kandepinna ära jne. Teisisõnu: kes peaks saama võimu otsustada selle üle, kas keegi on õigesti ja väärikalt käitunud?" jätkas ta.