Lastevanemate liit: koolis toimuv on ühiskonna peegel

 (24)
noor pätt
Foto: Ester Vaitmaa

Eesti lastevanemate liidu juhatuse liige Aivar Haller leiab Delfile antud usutluses, et koolis aset leidvad sündmused peegeldavad ennekõike ühiskonnas toimuvat. Halleri arvates lasub Tõstamaal aset leidnud koolivägivallajuhtumi vastutus eelkõige kooli, aga ka lapsevanemate õlul.

Milline peaks olema lastevanemate roll sellistes juhtumite ärahoidmiseks, kus õpilased mõnitavad ja vahel isegi tarvitavad vägivalda õpetajate suhtes?

Ideaalis on lapsevanema roll oma lapse kujunemisteel õpetamise ja kasvatamise protsessis tasakaalu hoidmine. Kui koolis toimub peamiselt õpetamine ehk mõistuse harimine, siis kodus peaks fookuses olema kasvatustegevus ehk hinge harimine. Selle eeldus on, et lapsel on kodus vanemad ja/või vanavanemad, kellel on mahti, tahtmist ja oskust lapsega tegeleda.

Reaalsuses on tüüpiline Eesti pere ema ja poolteist last. Vaadake igaüks enda ümber ja küsige, kui palju on täna Eesti kodus aega ja kohta tundekasvatusele ja kui haritud on ema ja isa sellega tegelemiseks? Kes, millal ja mida on neile õpetanud sel otstarbel?

Kuivõrd on Tõstamaal toimunud sarnaste juhtumite ärahoidmiseks koolil võimalik midagi ära teha?

Kiireid lahendusi ei ole. Koolis toimuv on ühiskonnas toimuva peegel. Tagajärgedega tegelemine ehk lihtsalt asjaomaste karistamine võib küll kellegi õiglustundele hästi mõjuda, aga probleemi põhjuseid see ei kõrvalda. Kui ema ja isa pole õppinud piire seadma, siis on ainus lootus koolil.

Seotud lood:

Ideaalis aitab hea õpetaja nii last kui ka vanemaid – ta on selles seltskonnas ainus õpetatud asjatundja. Tema avatusest ja professionaalsest kaasamise oskusest sõltub ka see, kui hea saab olema lapsevanema koostöö kooliga. Ja just läbi selle koostöö saab kujuneda jagatud vastutus ehk lapsevanem saab õpetajale appi tulla ning ka ise professionaali käest õppida, et kodust kasvatusprotsessi paremini korraldada.

Kindlasti on vaja igas koolis omada selget ülevaadet erilist tähelepanu vajavatest õpilastest ning nende õpilastega tegelevate õpetajate asjakohasest ettevalmistusest. Absoluutselt igas koolis on nn raskeid õpilasi ja samas ka tõeliselt häid õpetajaid, kes suudavad nendega suhelda ja nende arenguteed mõjutada. Paraku on ka tippõpetajate võimetel piirid ja kui õpetajal pole aega iga perega sel moel tegeleda? Enamus meie koole ja õpetajaid ei olegi selleks valmis. Ja kui koolijuhil puudub ressurss kaasamaks eripedagooge ja tugiisikuid, siis olemegi plindris. Huvitav, kellel on võimu seda olukorda muuta?

Kes peaks vastutama selle eest, et selliseid juhtumeid ei juhtuks ning kes peaks olema see, kes süüdlasi pärast kas siis karistab või võtab mõned muud meetmed kasutusele?

Esmalt vastutab koolis toimuva õppeprotsessi kvaliteedi eest kooli juhtkond ja õpetajad. Nende otsustest, tegemistest ja tegemata jätmistest sõltub kõige rohkem. Kui siis midagi juhtub, šokeerib see reeglina kõiki osapooli, ka vägivallatsejaid endid. Mis teha? Kas karistame last selle eest, et tema vanemad ja õpetajad ei ole piisavalt haritud tema aitamiseks? Või karistame vanemaid, keda pole õpetatud? Või karistame õpetajat, kelle jõud on otsakorral? Või karistame koolijuhti, kel puudub raha pedagoogilise abijõu palkamiseks ja õpetajate õpetamiseks. Või paluks näiteks ministrihärra sinna Tootsi klassi nädalaks korda looma?

Sertifitseerimiskeskuse juhataja Kalev Pihl, kes lööb aktiivselt kaasa projektis „Targalt internetis“, leidis hiljuti, et kõige suurem vastutus langeb õpetajast mõnitava video teinud ja üles laadinud poiste perekondadele kuigi tegemist on igakülgselt eetiliselt kõlbmatu tegevusega. Kas ja kuivõrd tegelikkuses peaks lapsevanemad vastutama selle eest, mis nende võsukesed inernetti riputavad?

Iseenesest ei ole ju mingit vahet, kas need nn võsukesed riputavad midagi süüdimatut internetti või annavad kellelegi kangi all füüsiliselt peksa. Mõlemad on eetiliselt ja õiguslikult väärad ning karistatavad.

Lapsevanem vastutab nii või teisiti mõlemal juhul lähtuvalt oma lapse vanusest. Ilmselt saab ta trahvi ja avaliku häbimärgi. Kas see innustab teda oma lapse arengukeskkonna eest rohkem hoolt kandma? Mõnel juhul kindlasti, aga ei usu, et see aitab konkurentsile ja ärategemisele orienteeritud ühiskonnas midagi

Loe veel

Mida teha tulevikus, et selliseid juhtumeid vältida? St, et mida peaks ette võtma kool, mida lapsevanemad, mida ministeerium, mida politsei ningteised institutsioonid?

Kooli juhtkonnal on vajalik kaardistada erilist tähelepanu vajavad õpilased ja klassid ning kanda hoolt selle eest, et nende klasside õpetajad on läbinud vastavad kursused ja praktikad, mis loovad eelduse hakkamasaamiseks. Eripedagoogid, tugiisikud ja abiõpetajad on siinjuures hädavajalikud.

Tänased haridusjuhid võiksid lõpuks aru saada, et erivajadustega laste integreerimine tavakoolidesse nõuab lisaraha ja selle raha juurdetoomine haridussüsteemi ongi nende üks peamisi ülesandeid. Haridusminister võiks suuta valitsust veenda, et meie turvalisuse garantii ei ole mitte raketid, vaid haritud hinge ja mõistusega lojaalsed kodanikud.

Kui soovime juba lähiaastatel olukorda paranemas näha, siis peaksime panustama haridussüsteemis sisulistele reformidele. Usun, et aitab õpetajaõppe reformimine, selle alusel spetsiaalsete tugiisikute ja (abi)õpetajate koolitamine ning tänaste õpetajate täiendkoolitus, aga vähemalt sama oluline on kooli õppekavasse omaette ainena suhtlemisõpetuse sisseviimine.

Selle sotsiaalaine kaudu õpivad lapsed ja noored õpivad eakohaselt suhteid väärtustama, neid looma, hoidma ja vajadusel lõpetama. Konkurentsile tuginev vastandumine ja domineerimine on vaja asendada sisulise koostöö ja kuulamisoskuse harjutamisega. Siis võime ilmselt loobuda politsei kaasamisest haridussüsteemi.