"Ma kindlasti ei pea silmas seda, et kasuvanemad peaksid saama reaalse vanglakaristuse, vaid seda, et nad peaksid näiteks kompenseerima kulud abile (psühholoog, teraapia, ravimid jm), mida need lapsed pärast sellist saadud traumat vajavad," ütles Masing Delfile.

Lastekodu juhataja avaldas lootust, et kõik asjaosalised soovisid endast parima anda, et vanemliku hooleta jäänud lastel oleks võimalikult soe, hooliv ja kodulähedane keskkond. "Minul on raske arvata, mida tehti valesti, kuna ma ei ole konkreetse asenduskoduga ja nüüd selgunud juhtumiga seotud olnud," märkis ta samas.

Masing rõhutas, et omavalitsused võiksid paremini korraldada nii hooldusperedes kui ka asenduskodes elavate vanemliku hooleta jäänud laste toetamise, neist hoolimise ja järelevalve nende üle.

Lastekaitse- või sotsiaaltöötajad unustavad Masingu sõnul liiga sageli asendushooldusele saadetud lapse, kuna loodavad ilmselt, et asendusvanemad saavad ise hakkama. "See juhtum tundub olevat üsna ehe näide minu seisukohast," sõnas Masing.

"Lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja roll ei lõpe lapse suunamisel asendushooldusele. Nad peavad jätkuvalt lapse elu ja toimingutega kursis olema, mitte ainult meili ja telefoni teel saadud info põhjal, vaid peavad reaalselt lapsega kohtuma."

Enne laste hooldusperesse või perelastekodusse paigutamist tuleks Masingu kinnitusel aga ka kindlasti tõsiselt kaaluda ja hinnata kasuvanemate ressursse. Lisaks peaks tema sõnul kasuvanemate valik olema põhjalikum, kuivõrd ainult koolituse läbimine ei muuda inimest lastega töötamiseks sobivaks.

Head kasuvanemad on naise sõnul läbinud vajaliku koolituse, nad on motiveeritud tegelema vanemliku hooleta jäänud lastega ning nende hooldamisel olevate laste arv on neile jõukohane.