Lapse elu päästmise üle otsustab arst

Justiitsministeerium saatis kooskõlastusringile uue perekonnaseaduse eelnõu, mis käsitleb abikaasade, vanemate ja laste vahelisi ning eeskoste puhul tekkivaid õigussuhteid.

Justiitsministeeriumi õigusloome asekantsleri Priidu Pärna sõnul on uus seadus vajalik eelkõige seetõttu, et senine, 1995. aastal vastu võetu pole piisavalt regulatiivne. “Praegune seadus jätab kohtutele niivõrd laia otsustusruumi, et konkreetse juhtumi lahendit on seaduse põhjal pea võimatu ette näha,” ütles ta. “Sätete ebaselgus toob aga endaga kaasa hulgaliselt kohtuvaidlusi.”

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Annikky Lamp teatas ETAle, et uue perekonnaseaduse teeb hädavajalikuks ka tsiviilõiguse üldosa reform, mille tõttu tuleb ümber töötada kogu eestkosteõigus. Seaduse rakendamisel praktikas üleskerkinud probleemid on tinginud ulatuslikud sisulised muudatused abikaasade varaliste suhete osas, kuna kehtivad ühisvaraõiguse sätted ei suuda kaasajaga sammu pidada. Samuti pööratakse uues seaduses senisest enam tähelepanu rahvusvahelisele kogemusele, näiteks lapse ülalpidamise reguleerimisel.

“Uue seaduse üheks olulisemaks põhimõtteks on lähtumine lapse huvidest,” selgitas Priidu Pärna perekonnaseaduse eelnõu printsiipe. “Näiteks tuleb kohtul alimentide suuruse määramisel lähtuda lapse tegelikest vajadustest, lisaks rahale võib vanem last toetada ka muul viisil.”

Lapse ülalpidamiskohustusest pole vanemat võimalik vabastada. Et lapsele äraelamist võimaldada, on vanem kohustatud iseenda vajadusi piirama. Uudne on vanema hooldusõiguse kontseptsioon, mille puhul peab vanem vastutama, et lapsele oleks tagatud kõik eluks ja arenguks vajalik.

Lapse huvid on esikohal ka arstliku sekkumise puhul. Eelnõu sätestab ühemõtteliselt, et arst ei vaja kellegi nõusolekut olukorras, kus arstlike abinõude rakendamisest sõltub lapse ellujäämine või on oht raske püsiva kahjustuse tekkeks ning viivitamine seda ohtu suurendab. See säte peaks tulevikus ära hoidma juhtumid, kus lapse elu ei ole võimalik päästa näiteks vanemate religioossete veendumuste tõttu.

Toetudes kohtute praktikale on eelnõus pööratud suurt tähelepanu abikaasade varalistele suhetele, mis 1995. aasta seaduse vähesest regulatiivsusest tulenevalt on andnud põhjust arvukateks kohtuvaidlusteks.

“Uues eelnõus on võetud suund abikaasade varaliste suhete suuremale lahususele, automaatselt ei muutu ühiseks ei enne abielu ega selle ajal omandatud vara,” selgitas Priidu Pärna. “Abikaasade ühisvara oli nõukogude abieluõigusele omane põhimõte.”

Abikaasadel on Pärna sõnul aga soovi korral võimalus sõlmida abieluleping, mis võib toetuda nii varalahususe kui ka varaühisuse printsiibile.

Uus eelnõu muudab abielu sõlmimise korda — nüüd võib seda teha ka kiriku, koguduse või koguduste liidu vaimulik.

Lamp märkis, et samuti on eelnõusse sissetoodud abielulubaduse ehk kihluse mõiste. Eesti traditsioonidele vastavalt ei saa aga lubaduse mittetäitmisel kohustada kedagi abielluma või kahju hüvitama.

Justiitsministeerium on kehtiva perekonnaseaduse analüüsimisega tegelenud 1996. aastast. Esialgu kavatseti teha muudatusettepanekud kehtiva seaduse pinnalt, muutuste põhjalikkuse tõttu oli aga otstarbekam vormistada need eraldi seadusena.