Kui Eestis saab naine oma mehe juurest enamasti ära minna nii, et ta võtab oma lapsed kaasa ja läheb minema, siis välismaal see nii lihtsalt ei käi. Kui laps elas enne lahkuminekut välismaal, siis ei saa ema peale lahkuminekut lihtsalt niisama last Eestisse tuua, vaid lapse saatuse peab otsustama lapse elukohariigi kohus.
Teatud tihedusega tuleb ka Eestis ette juhtumeid, kus välismaalasest mehega lapse saanud naise kooselu puruneb, ta võtab oma lapse endaga Eestisse kaasa, aga sellele järgneb lapseröövi süüdistus, millele järgnevalt peab ta lapse viima välismaale tema isa juurde tagasi.
Põhireegel on lihtne: laps peab vanemate lahkumineku järel jääma elama oma senisesse elukohariiki. Kui eestlanna elas varem oma välismaalasest elukaaslase koduriigis, siis suunavad ka Eesti seadused lapse elama tema isa elukohariiki.
Seda peab arvestama juba suhet luues, eriti kui on kavas lapsi saada. Kui laps sünnib välismaal, otsustab suhte purunemise järel lapse saatuse tema elukohariigi kohus. Seega tasub juba enne suhtesse astumist ja eriti enne laste saamist mõelda, kas võimaliku lahkumineku korral on ikka soov lapse hooldusõiguse küsimusi lahendada Uganda või Itaalia kohtus vastavalt sealsetele seadustele ja tavadele.
Isegi Eestis elades tuleb välismaalasest elukaaslase puhul arvestada, et kui vaidlus lapse üle kerkib parajasti siis, kui laps on isa elukohariigis, siis lahendab tüli isa elukohariigi kohus.
Kolm aastat tagasi kirjutas Eesti Päevaleht südantlõhestava loo eestlannast, kes sai egiptlasega lapse. Nende suhe oli lagunemas, aga nad käisid siiski Egiptuses mehe perekonna juures. Egiptuses röövis mehe perekond eestlanna aasta vanuse tütre ja teatas, et ema ei saa last enam kunagi tagasi. Praeguseks, kolm aastat hiljem, ei ole see lugu ikka lahenenud ja Egiptuse kohus arutab seda endiselt. Kogu asjaajamine Egiptuse kohtus käib mõistagi Egiptuse seaduste järgi.
Alljärgnevalt saab lugeda justiitsministeeriumi palju detailsemat (ja juriidilisemat) selgitust, kuidas toimub lapse jagamine, kui lapsevanemad on erinevatest rahvustest.
Esimese ja kõige olulisema märkusena tuleb öelda, et perekonnaõigus EL-is on küll riigiti erinev, kuid kõikide riikide õiguse keskmes on lapse huvide kaitse ehk seadused on nii üles ehitatud, et vanemate vahelised vaidlused ei tooks kaasa lapsele tarbetuid kannatusi. Vastuses on küll viidatud konkreetsetele Eesti perekonnaseaduse sätetele, kuid samad põhimõtted on üldjuhul kasutusel ka teistes riikides.
Nii Eestis kui enamikus teistes Euroopa riikides on lapse ja tema vanemate õiguslike suhete määratlemiseks kasutusel hooldusõiguse instituut (Euroopa Liidu õigusaktides kasutatakse mõistet vanemlik vastutus). Hooldusõigus tähendab, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest.
Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju (näiteks Eestis on hooldusõiguse sisu sätestatud perekonnaseaduse (PKS) § 116). Euroopa Liidu õiguses tähendab mõiste "vanemlik vastutus" kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab eestkosteõigust ja suhtlusõigust (Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse (EÜ) 2201/2003 art 2 p 7).
Reeglina on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus, st nad kasvatavad last ühiselt ja teevad lapsesse puutuvaid otsuseid ühiselt. Hooldusõigus ei ole seotud otseselt sellega, millise vanema juures laps elab. Ühist hooldusõiguse võib lõpetada ka s vanemate kokkuleppel, kui nad väljendavad soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest (PKS § 117) või kohtu poolt kohtuotsusega, kui lapse huvides on ühe või mõlema vanema hooldusõigust piiratud (PKS § 134). Hooldusõiguse kuuluvust saab muuta üksnes kohtu kaudu. Sama põhimõte kehtib üldjoontes ka teistes EL liikmesriikides.
Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest on mõlemal vanemal õigus lapsega suhelda ning kui ühele vanemale antakse ainuhooldusõigus, on teisel vanemal vajadusel võimalik taotleda kohtus lapsega suhtlemise korra kindlaks määramist (PKS § 143). Ka see on rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte.
Vanema hooldusõiguse piiramise vajadus tekib siis, kui vanem ohustab lapse heaolu. PKS § 134 lg 1 näeb ette, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid.
Vanemalt hooldusõiguse täielik äravõtmine on seejuures viimane ja kõige äärmuslikum abinõu, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik muul moel ära hoida (PKS § 135 lg 1). Riigiti võivad hooldusõiguse äravõtmise alused olla veidi erinevad, kuid läbivalt võetakse kõikides riikides aluseks lapse huvide kriteerium ning kergekäeliselt vanema õigusi ära ei võeta, kuna see tähendab väga tugevat sekkumist lapse ja vanema omavahelistesse suhetesse.
Kui vanematele kuulub ühine hooldusõigus lapse suhtes, kuid nad ei jõua lapsele olulises asjas kokkuleppele (näiteks lapse elukoha küsimuses), võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale (PKS § 119). Sellisel juhul võib üks vanem otsustada üksi seda, kus laps elama hakkab. Üldjuhul ei hõlma see automaatselt õigust otsustada teise riiki elama kolimist, vaid elukoha määramist ühe riigi sees.
Kui hooldusõigus kuulub vanematele ühiselt ning kohus ei ole elukoha määramise küsimuses otsustusõigust vaid ühele vanemale andnud, siis tuleb vanematele lapse elukoha üle ühiselt otsustada. Kui üks vanematest seda tingimust rikub ning näiteks lapse teise vanema nõusolekuta välisriiki viib, siis käsitletakse seda nii Eestis kui teistes Euroopa riikides lapseröövina. Lapserööviga on tegemist ka juhul, kui lapse teise riiki viimine on toimunud lapse elukohaks oleva riigi kohtu otsuseid rikkudes - näiteks lapse elukohariigi kohtus on vanemalt lapse hooldusõigus ära võetud.
Hooldusõiguse küsimuste lahendamine on keerulisem, kui hõlmatud on rohkem kui üks riik (näiteks kui lapsevanemad ei ela ühes ja samas riigis, aga ka siis, kui üks vanem soovib tulevikus ühisest elukohast lahkuda). Eesti rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 65 ja Haagi 19.10.1996.a. konventsiooni art 16 lg 1 järgi kohaldatakse vanema ja lapse vahelistele perekonnaõiguslikele suhetele lapse hariliku viibimiskoha õigust. Euroopa Liidu määruse 2201/2003 art 8 lg 1 kohaselt kuulub vanemliku vastutuse asjus pädevus selle liikmesriigi kohtule, kus asub lapse harilik viibimiskoht hagi esitamise ajal.
Iseenesest ei ole piiriülesed vaidlused teistmoodi kui riigi sisesed vaidlused, lihtsalt vahemaad ja reisimise võimalused on teistsugused.
Kui ema ja isa on eri riikidest pärit ja nende kooselu lõppeb, siis kuhu peab laps elama jääma? Seega kui näiteks eestlannal on prantslasega laps ja pere elas koos lapsega Prantsusmaal, siis tuleb hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra küsimused lahendada Prantsusmaa kohtus. Määravaks faktoriks on lapse peamine (korrektsem oleks öelda harilik viibimiskoht) viibimiskoht ehk laps peab saama jääda oma tavapärasesse elukeskkonda.
Kas emal on õigus oma laps lihtsalt kaasa võtta ja minna, kuhu ta tahab? Kui naine mehe nõusolekuta lapse Prantsusmaalt Eestisse tooks, loetaks seda tegevust lapserööviks ning laps tuleks Prantsusmaale tagastada. Sama põhimõte kehtiks ka vastupidises olukorras, kui eestlanna elaks lapsega Eestis ja lapse välismaalasest isa siit lapse ebaseaduslikult välisriiki viiks. Sellisel juhul tuleks laps Eestisse tagastada. Eeldatakse, et lapse huvides on tema varasema elukorralduse võimalikult kiire taastamine. Siinkohal tahan rõhutada, et laps tuleb viia tagasi tema peamise viibimiskoha riiki, et sealne kohus saaks vanemate vaidluse lahendada, mitte ei tule viia tagasi isa juurde elama.
Kuidas on reguleeritud ühe lapsevanema reisimine välismaale oma lapsega, kui lapsevanem ei ela lapse teise vanemaga enam koos? Reisimine on üks osa hooldusõiguse teostamisest. Reisima lubamisel ei ole tegelikult oluline, kas vanemad elavad koos või mitte. Ka kooselavate vanemate puhul võib kerkida üles küsimus, kas laps tohib reisida. Laps saab reisida, kui teine vanem sellega nõus on. Eestis on võimalik vanematel teha notariaalne avaldus, millega antakse teisele vanemale üldine luba koos lapsega reisida (seda teevad ka kooselavad vanemad, kes tihti lapsega üksi reisivad). Vanema võib anda ka reisimise puhul igakordse lihtkirjaliku loa, et lubab oma lapsel reisida. Tavaline on ka see, et erinevate nimedega lapsel ja vanemal, palutakse esitada lapse sünnitunnistus. Üldjuhul vaatavad ka lennujaama töötajad, piirivalve jne seda, kuidas laps ja vanem käituvad (kas vanem või laps on närviline, kas reisidokument on lapse käes jne).
