"Kindlasti on nii ajaloo valdkonna huvilistel kui ka aja- ja kultuurilugu uurivatel erinevatel koolkondadel erinevaid vaatenurki ning metoodilisi lähenemisi teemade käsitlemisel. See on teretulnud ja ainult rikastab meie teadusruumi," kommenteeris Randjärv Delfile.

Randjärv arvestas enda sõnul oma töös eelretsensentide ning hilisemate oponentide Tallinna ülikooli professori Karsten Brüggemanni ning Yväskylä ülikooli professori Simo Mikkoneni teadusalaste soovituste ning seisukohtadega.

"Samuti arvestasin Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi nõukogu märkuste, täpsustuste ning ettepanekutega," lisas Randjärv.

"Kui Peeter Olesk oleks isiklikult viibinud mu väitekirja avaliku kaitsmise juures, siis oleks ta saanud esitada omapoolseid seisukohti ja argumente ning arendada teaduslikku diskussiooni vahetult kohapeal," lisas Randjärv.

Kirjandusteadlane Peeter Olesk kritiseeris viimases Sirbis teravalt Laine Randjärve doktoritööd ja soovitas tal teisel teemal uus töö kirjutada.

"Laine Randjärve väitekiri ei lähene kodu-uurimisele, vaid on kirjutatud metoodiliselt hajali ega püsi isegi deskriptiivsuse tasemel. See võib olla juhendamise viga, aga on tõepärasem, et töö autor pole kunagi läbinud „teadusetegemise” põhikursust, mis harilikult seisneb selles, et mingi peatükk antakse sulle halastamatult tagasi ja sa ei saa jätkata enne, kui see on korda tehtud," kirjutas Olesk.

Olesk kritiseerib muuhulgas teaduste vastandamist üksteisele ja ajalooteaduse nägemist üksnes faktide või protsesside paradigmaatilises ümberjärjestamises ilma uute faktide leidmise ning nendevaheliste vasturääkivuste ületamiseta. "See on Laine Randjärve väitekirja üks põhiprobleeme," ütleb Olesk.

Lisaks ütles Olesk, et tema arvates oleks ootuspärane töötada läbi märksa suurem allikate ring võrreldes sellega, millele toetub Laine Randjärve väitekiri.

9. mail Tartu ülikoolis oma doktoritööd kaitsnud Laine Randjärvele doktorikraadi ei omistatud, kuna kaitsmiskomisjon ei lasknud tema tööd kaitsmiselt läbi.