Mis on viimase kahe nädala jooksul olnud teie jaoks kõige suurem üllatus?

Minu jaoks oli kõige suurem üllatus 12. märtsi hommik. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et see ei olnud. Läksime hommikul korralisele juhatuse koosolekule, et määrata delegatsioon, kes läheb presidendi juurde koos peaministrikandidaat Siim Kallasega. Oli tarvis nimetada veel kaks inimest ja see kinnitada. Ja siis selgus tõsiasi, et peaministrikandidaat Siim Kallas loobus kohast. Ma, arvan, et see on enamusele inimestest viimase paari nädala suurim üllatus.

Siim Kallas ise vihjas lahkumise põhjusena, et ta on sattunud meedia surve alla, mida tal on raske lühikese aja jooksul maha võtta. Mis nägemus teil sellest ajakirjanduse ja Siim Kallase konfliktist on jäänud?

Ma pean ütlema, et olles ise ikkagi 12 aastat aktiivselt poliitikas ja ajakirjanike tähelepanu all, olgu siis Tartu linnapeana või kultuuriministrina majanduskriisi all, ja muidugi lugedes ja vaadateks, mis ümberringi toimub, ma ütlen ausalt, et mulle need artiklid väga suur üllatus ei olnud. Kui inimene tõuseb peaministri kandidaadina tähelepanu keskpunkti, siis kaasneb sellega ajakirjanduse ja ühiskonna poolt tervikuna kõrgendatud ootus.

Aga eks inimesed ole erinevad. Ühele tundub, et see on liig, hakkab tervise peale. Teisele tundub, et see on tavaline rutiin. Ja niisugust pinget ei ole (Kallasel) tükk aega olnud. On küll olnud teistsugused töised pinged Brüsselis väga vastutusrikkal ametikohal, aga inimene võib taluda töist rutiini ja pinget, raskeid tööpäevi, kuid ei pruugi taluda niisugust pinget, kus sa pead kogu aeg ennast tõestama.

Pikemat intervjuud saab lugeda Läänlasest.