Vello Salo (kuni 1945. aastani Endel Vaher) sündis 5. novembril 1925. aastal Võisiku vallas Viljandimaal.

Gümnaasiumiõpilasena astus ta 1943. aastal Soome sõjaväkke. Sõjakeerises ta vangistati ning viidi Saksamaale.

Pärast lahinguid Sileesias jõudis ta Itaaliasse, kus võttis omale uueks nimeks Vello Salo, et säästa oma kodumaale jäänud sugulasi nõukogude repressioonidest.

Nõukogude okupatsiooni ajal õppis ja töötas Salo mitmes välisriigis, tegutsedes aktiivselt eestluse alalhoidjana, kirjastaja, tõlkija ja ajakirjanikuna. Eestisse naasis Salo 1993. aastal.

Aastatel 1993–1994 pidas Salo Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi teoloogiast.

Aastast 2001 oli ta Pirita kloostri preester ja tegeles ka mitmesuguste, peamiselt vaimuliku sisuga raamatute kirjastamise ning eestikeelse Piibli uue tõlke toimetamisega.

2011/2012. õppeaastal oli Salo Tartu Ülikooli vabade kunstide professor, 2017. aastal nimetati Salo Helsingi Ülikooli audoktoriks.

Salo on tõlkinud itaalia keelde oluliste eesti luuletajate loomingut ning Piibli vanadest algtekstidest eesti keelde vaimulikku luulet. Teabekirjanduse alal avaldas Salo uurimuslikke materjale eesti kultuuri kohta ja ülevaateid okupatsioonivõimude repressioonidest Eesti territooriumil.

Salo oli Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1998. aastast. Lisaks kuulus ta mitmetesse kultuuriorganisatsioonidesse, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane nin Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni (ORURK) esimees (1996-2005).

Ta on pälvinud Valgetähe II klassi teenetemärgi (1997) ja Riigivapi II klassi teenetemärgi (2006).

Mullu valmis temast dokumentaalfilm "Vello Salo. Igapäevaelu müstika"