Ka sotsiaal- ja justiitsminsiteeriumi arvates tuleks eelnõusse tagasi tuua punkt, mis lubab kannatanul ka pärast kriminaalmenetluse lõppu paluda kohtul määrata lähenemiskeeld, kirjutab Eesti Päevaleht.

Riigikogu õiguskomisjon muutis hiljuti eelnõu sätet nii, et naine peab lähenemiskeelu saavutamiseks pärast kriminaalmenetluse lõppu andma tsiviilkohtusse uue hagi ning alustama täiesti uut kohtuprotsessi.

Elnõust võeti keskerakondlase Koit Pikaro ettepanekul välja säte, mille järgi saab sama kohtunik määrata süüdimõistetule kannatanu palvel ka pärast kriminaalmenetluse lõppu kuni kolmeaastase lähenemiskeelu.

Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Saale Laose sõnul on see otstarbetu, et kannatanu peab lähenemiskeelu taotlemiseks avama tsiviilkohtus eraldi uue hagi. “Kannatanu peaks saama samas kohtus asja edasi aruatada, mitte hakkama uuele kohtunikule ja uutele riigiesindajatele kõike uuesti seletama.”

Eelnõu muudatusettepaneku põhjenduses on kirjas, et lähenemiskeeldu saab endiselt rakendada käitumiskontrolli raames. Käitumiskontroll määratakse isikule, kellele on mõistetud karistuseks vangistus ja kes on tingimisi vabastatud. Ent näiteks rahalise karistuse puhul käitumiskontrollini ei jõutagi ning seega lähenemiskeeldu rakendada ei saa.

Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Väino Linde sõnul pole õige, et isikule, kellele kohus määrab kerge karistuse, näiteks rahalise trahvi, pannakse n-ö igaks juhuks peale lähenemiskeeld, mis on raskem kui põhikaristus. “Lähenemiskeeld on õigustatud, kui kohus peab vajalikuks rangemat karistust. Kui kohus leiab, et isiku suhtes tuleb rakendada lähenemiskeeldu, siis kohus ei rakenda tema suhtes mitte mingit rahalist karistust, vaid talle mõistetakse ikka vangistus, kas või tingimisi, mis on tal pikka aega pea kohal.”

Tartu naiste varjupaiga juhataja Sirje Otstaveli sõnul vajab lähisuhtevägivalla ohver lähenemiskeeldu igal juhul, milline iganes on süüdistatu lõplik karistus.

“Meie juures varjupaigas käinud 350 naisest ainult 25 on pidanud üldse plaani politsei poole pöörduda, sest hirm on nii suur,” sõnas ta. “Kui naine läheb lõpuks kohtusse, siis tahab ta seda teha võimalikult kiirelt ja vaikselt.”

Tihti paneb märatsev mees ohtu ka näiteks naise töökoha, kus ta käib kollitamas, või tuleb naine tööle “sinikaga”, nendib varjupaiga juhataja. “Politsei võtab seda vaid avaliku korra rikkumisena, “sinikate” eest ei saagi määrata suuremat karistust kui rahatrahv. Mees võib seega ilma otseste vigastusteta tekitada peres aastatepikkuseid pingeid, aga seda on raske kohtus tõestada. Naine ei tahagi enamasti oma laste isale suurt karistust määrata. Pigem tahab ta saavutada rahu, mitte käia kuude või lausa aastate kaupa kohtute vahet. Seepärast sobib naisele kõige parmeini lihtne lähenemiskeeld.”.