Lagle Parek: vaimuliku jaoks ei ole paremat päeva suremiseks

 (40)
Lagle Parek
Lagle ParekFoto: Joosep Tiks

„Vaimuliku jaoks ei ole paremat päeva suremiseks. Ülestõusmise esimesel pühal taevasse minna. Ja Vello ju läheb taevasse,” ütleb Vello Salo kaasteeline Lagle Parek.

Pareki ja Salo viimane kohtumine toimus kahe päeva eest Tallinna Diakooniahaiglas. Nende vestlus jäi lühikeseks. „Ta ju enam väga palju ei lobisenud. Oli lihtsalt voodis ja kogu lugu. Kui oleme üle üheksakümne aasta vanad ja kui pole imet, et oleme erakordse elujõuga, siis oledki väsinud ja vana inimene,” lausub Parek. „Lõpus armastas ta kõige rohkem jäätist. Viisime talle haiglasse termoses ühe jäätise.”

Nagu paljud Salo lähedased on öelnud, oli ta suur naljamees. „Talle oli Jumalast antud väga palju,” ütleb Parek, et „isa Vello” kirjutas, rääkis, laulis – oli piiramatult andekas. „Ta polnud vaga kirikuõpetaja tüüpiline kuju, olgugi, et ma ei ole neid väga kuskil kohanud.”

Pareku sõnul jääb Salo meenutama suurelt mõtlemine. „Ta elas suurte eesmärkide nimel ning ei vahetanud oma elu peenrahaks,” selgitab ta Salo maailmapilti, et ei tasu üle hinnata elu pisikest heaolu. Eesmärgid elus saavad olla kõrgemad, kui lihtsalt hästi süüa ja reisida. „Nüüd ei räägita enam üldse suurtest eesmärkidest. Nii materiaalne on kõik. Aga see on nii tühine asi – üks pomm ja seda enam ei ole,” jälgib Parek oma sõnade settimist ja naeratab viimaks. Maailmasõda hävitas palju, nõnda ka Pareku peres, kuid selle üle ei olnud ta sõnul aega kellelgi ülemäära õnnetu olla – tuli lihtsalt otsast peale alustada.

Salo läks sõtta koolipingist soomepoisiks. „Kas lähed Saksa sõjaväkke või lähed soomepoisiks. Vene sõjaväkke vabatahtlikult vast keegi ei läinudki. Aga ikkagi Soome sõdima minna – sa vähemalt aitad naaberriigi vabadust säilitada. Ta mõtles suuremalt, aga mitte peenraha peale,” ütleb Parek.

Pärast sõda töötas Salo läänes kirikuõpetajana. Kogu raha, mis ta seal teenis, pani vaimulik oma eestikeelsesse kirjastustegevusse. „See oli Eesti heaks. Mis peaks eesti rahvale üldse kõige tähtsam olema – meie keele ja kultuuri säilitamine vaatamata olukordadele. Isa Vello kandis seda suurt mõtet väga hästi. Ja nii kui võimalus oli, kohe tuli siia tagasi. Tema elu on pühendatud Eestile. Ja see on ikka suur asi,” ütleb Parek, et Salo andis endast kogu aeg. Kas ta sai Eestilt vastu ka? Parek mõtleb ning raputab pead. „Väheusutav,” ütleb ta, kuid täpsustab, et Salo sai vastu oma maa, vaba maa. „See on suur asi.”