Eelmiste riigikogu valimiste ajal sai Laanet Saaremaad, Hiiumaad ja Läänemaad ühendavas valimisringkonnas 2566 häält ja osutus ringkonnamandaadiga valituks.

Reformierakonnas sai aga eelmistel valimistel kaks inimest, Jaanus Tamkivi ja Urve Tiidus, Laanetist rohkem hääli ning osutusid ringkonnamandaadiga valituks. Rohkem ringkonnamandaate Reformierakond selles ringkonnas ei saanud. Nii Tamkivi kui Tiidus said üle 3000 hääle.

Laanetil oleks langeva populaarsuse ja karmi konkurentsiga Reformierakonna asemel oluliselt ratsionaalsem astuda hoopis kasvava toetusega sotsiaaldemokraatide sekka, mille esinumbritest sai Laanet valimistel rohkem hääli. Riigikokku Lääne-Eestist valitud sotsiaaldemokraat Neeme Suur sai vaid 1970 häält ehk temast oli Laanet natuke populaarsem.

Ka IRL poleks halb valik, sest selle esinumber Tõnis Paltsu 2243 häälest sai Laanet ka jagu, kuigi juba üsna napilt. Kui sotside seas oli rebimine tihe ning Hannes Hanso ja Kalev Kotkas olid üsnagi Suure kannul, siis IRLis oli Paltsu järel tükk tühja ruumi, mistõttu hea kampaania korral võib riigikogu kohad olemas olla nii Paltsul kui Laanetil.

Antud juhul on jutt ringkonnamandaadist, mille puhul kandidaadid järjestuvad ümber vastavalt sellele, kes saab rohkem hääli. Just Laaneti populaarsus valijate seas viis ta riigikogusse, kuigi Keskerakond oli ta pannud ringkonnanimekirjas teisele kohale.

Riigikogusse valituks saamisel on ka kompensatsioonimandaadi võimalus, millega sai Lääne-Eestist Reformierakonna nimekirjas valituks ka Lauri Luik. Kompensatsioonimandaatide puhul loeb aga häälte arv vähe, palju tähtsam on koht üleriigilises valimisnimekirjas, mis eeldab head läbisaamist erakonna juhtkonnaga. Nii et kui Laanet otsustab siiski Reformierakonna kasuks ja leiab seejärel ka selle erakonna sisedemokraatias vajakajäämisi, tasub tal sel korral sõna võttes ettevaatlikum olla kui Keskerakonnas.