Laaneots: Venemaa sõjaline võimekus sunnib meid pingutama, et ei juhtuks nagu 1939. aastal

Kaitseväe eelmine juhataja Ants Laaneots lausus Venemaa sõjalise võimekuse kasvu kommenteerides, et see sunnib pingutama esmase enesekaitsevõime arendamiseks, aga liigselt karta pole vaja.

Kirjutasin sel nädalal Venemaa sõjaliste võimekuse suurendamisest Balti riikide läheduses. Kuidas hindaksite teie Venemaa sõjalisi arenguid Balti riikide ümbruses?

Oleme sel teemal lokku löönud juba terve aasta, mitte ainult siin, aga NATO tasandil ka. Meile on arusaamatu, miks nad seda teevad, sest minu arusaama järgi on Balti regioon olnud 20 aastat kõige rahumeelsem nii Euroopas kui kogu maailmas. Selles artiklis oli enamvähem, mis tegelikult toimub. Muidugi tekitab see mingil määral ärevust mitte ainult meil, vaid ka NATOs, sest NATO tervikuna kannab meie eest vastutust. See sunnib ka meid pingutama, et meil oleks mingi esmane enesekaitsevõime, et ei oleks lambakari mõne juhtoina juhtimisel, nagu 1939. aasta septembris, kus tõsteti käekesed üles ja anti alla, aga ohvrite arv oli protsentuaalselt palju suurem neist, kes hakkasid vastu.

Probleem on olemas, aga kui suur see ikka on? Kas ja kui väga peaks mures olema keskmine inimene?

Arvan, et sõjaliseks see ei lähe. Küüniliselt on öeldud, et aastani 2014. vaevalt, et Moskva režiim mingeid argessiivseid ettevõtmisi alustab, sest tulemas on olümpiamängud. Nad näevad praegu ka Ukrainas, mida lääneriikide juhid boikoteerivad endise peaministriga [Julia Tõmošenko] toimuva tõttu. See ei tähenda veel sõda, aga ettevalmistused ise on ärevusttekitavad, eriti sellistele väikeriikidele nagu meie.

Mida on Eesti seoses nende arengutega teinud?

Kui need arengud algasid, võis see olla tõukekohaks, kus algas NATO kaitseplaneerimine meie suhtes.

Mida peaks Eesti nüüd tegema?

Peaks vähem vinguma ja rohkem tegelema oma riigikaitsega tervikuna, mitte ainult sõjalise kaitsega. Meil on alaväärsuskompleks nii suur, vahel on Delfi kommentaare lugedes tunne, et seal on kõigil kogu aeg püksid märjad. Asja tuleb rahulikult võtta, pole vaja paanitseda või ülemeremõtteid mõlgutada.

Kas Eesti senine käitumine on olnud mõistlik või võiks midagi teisiti teha?

Naabritega saab ju alati suhteid parandada. Selles liinis paistab, et midagi liigub. See on ju kahepoolne protsess. Üks pool võib pingutada, aga kui teine pool ei taha, ei tule asjast midagi välja.

Iskanderid Kaliningradi ja Luugasse, S-400 Kaliningradi. Kas need on kõige murettekitavamad arengud või on veel midagi, mille pärast peaks muretsema?

Need on veel detailid. Kompleksselt kogu areng meie regioonis, relvajõudude tugevdamine, te teate, kui palju isikkoosseis piiride lähedal kasvanud on. See tervikuna teeb ärevaks. S-400 on üldse kaitsevahend. Iskanderidest ei saa ma hästi aru, nagu ei saa ka aru, miks kasvas merejalaväebrigaad rohkem kui kaks korda. Saame ka sellest aru, et suurriik muretseb oma kaitse pärast ja see on täiesti mõistetav. Kui aga ründevahendeid arendatakse, teeb see naabrid närviliseks.

Ründevahendistest rääkides olen ma aru saanud, et väga suuri soomusüksuseid tankide ja jalaväe lahingumasinatega siinkandis ei ole. Kas see võiks meid rahustada?

Ega see ei vähenda võimeid, kui võtta ka arvesse, et Vladimirski Lagerisse on loomisel täiesti uus brigaad. Neil on piisavalt maavägesid, et vähemalt meie vastu midagi ette võtta. Nad püüavad praegu tekitada sellist võimekust, mis välistaks Balti regiooni kriisi puhkemisel abijõudude saabumise.

Kui olla hetkeks skeptilised, siis Vladimirski Lageris on mõned tuhanded ajateenijad, kellel pole sellist soomustehnikat, millega saaks ka lahingusse minna, ehk nad peaksid jalastunult üle põllu tormama?

Need mehed ei hakkagi kuhugi minema. Neil on tänases Lääne sõjaväeringkonnas, kuhu on kokku pandud endine Leningradi ja Moskva ringkond, piisavalt maavägesid selleks, et meie vastu või Balti regioonis midagi ette võtta. Neil ei ole mingit vajadust selle brigaadi järele.

Kui väga me peaksime muretsema mingi tankibrigaadi pärast, mis asub kusagil Moskva lähedal. See on ju üsna kaugel?

Me ei muretsegi praegu. Ma räägin veelkord, me ei saa muretseda mingide brigaadide pärast, me saame muretseda tervikuna meie piiride lähedal asuva naabri väegrupi pärast. Ega üksikult ei saa mingeid väeosasid vaadata, et näe, üks tehti suuremaks, hirmus värk, ei tea, mis juhtuma hakkab. See on kompleksne protsess.

Muretsema paneb, et millegipärast arendab Venemaa sõjalist võimekust läänes, mitte lõunas või Hiina piiri vastas?

Lõunat arendavad nad kindlasti, Lõuna sõjaväeringkond on ju Kaukaasia. Kaks prioriteeti on, Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonnad. Hiinaga on nad suured sõbrad, neil just lõppesid suured mereväeõppused. Selles pole midagi halba, naabrid on naabrid. Halb on see, et miks ikkagi meie piiride lähedal vägesid suurendatakse.

Miks nad seda teevad?

Võibolla ikkagi on see mingi rusikaviibutus või heidutus NATO suunal, et ärge laienege ida poole. Teiseks teevad muret Moskva Ülikooli professor Dugini sõnad, kes väitis, et Moskva ootab muudatusi maailmas, et kui USA tõmbub tagasi, proovivad nad võibolla Balti riike uuesti oma kontrolli alla saada.

Mida peaks kõige tavalisem eesti inimene sellest kõigest arvama?

Tavaline eesti inimene elagu rahulikult oma elu edasi. Ärgu olgu rehepapp ja teiseks peaks oma alaväärsuskompleksidest üle saama. Ajaloos on väga palju näiteid, kus väikesed rahvad on suurele agressorile vastu saanud, kui see asi on tõesti nii hulluks läinud. Tuletagem meelde kas või Soome Talvesõda või esimest Tšetšeenia sõda aastatel 1994-1996. Peab ise enda eest väljas olema, siis ei juhtu midagi. See on ka suur heidutusmoment, kui võimalik ründaja teab, et see rahvas hakkab niikuinii vastu. Kõike tuleb rahulikult võtta, teha oma asju ja katsuda kodumaised asjad korda ajada.