Laaneots: Ka väike rahvas võib olla tugev
Eesti Vabadussõda algas 28. novembril 1918. aastal lahinguga siinsamas, Narva jõe kallastel. Tookord jäime ülekaalukale vastasele alla. Tuli taanduda. Rahvavägi oli alles loomise järgus, väikesearvuline, kiiruga organiseeritud ja korralikult väljaõpetamata. Aga me õppisime ning aasta pärast oli Viru rinne tagasi, siinsamas, ning seisis nagu kalju. Enam kui 85 tuhande meheline, hästi organiseeritud, lahingutes karastunud rahvavägi oli muutunud tundmatuseni, saanud tugevaks ja enesekindlaks, liitlaste ja vaenlaste poolt arvestatavaks sõjaliseks jõuks.
Võit Vabadussõjas ei olnud mitte üksnes eestlaste võit. Selles võitlesid õlg õla kõrval Eesti riigi eest ka venelased, soomlased, inglased, sakslased, rootslased, lätlased, ingerlased, taanlased selle maa rahvas ja Eestile kaasatundjad välismaalt. Ja nad võitsid. Eesti riik sündis rahvaste ühistöös, see on ühiselt ehitatud riik.
Kui teilt küsida, kes oli Nikolai Nikolajevitš Bazõkov ja mis roll oli tal 1920-1930 aastatel Eesti rahvaväes, siis saaksime arvatavasti üsna vähe õigeid vastuseid. See mees sündis 1890. aastal Tallinnas vene perekonnas, õppis Tšugujevi sõjakoolis ja Nikolai kindralstaabi akadeemias. Ohvitserina oma väikest kodumaad teenides sai temast kindralleitnant Nikolai Reek, kes 1919. aasta suvel edukalt juhtis Eesti vägesid Landeswehri sõjas ning kes hiljem oli Eesti Kaitsevägede staabi ülem. Eesti riik on kindral Reeki autasustanud kolme Vabadusristiga. Selliseid mehi oli sadu. Tema ja teiste sarnaste meeste silmapaistev teenistus kinnitab, et mitte rahvus ei ole esmatähtis, vaid armastus oma kodumaa vastu ja ustavus talle ning pühendumus oma sõjameheametile.
Vabadussõjas osalesid ka sajad Narva ja Virumaa mehed. Kakskümmend kolm narvalast on pälvinud vapruse eest lahingutes Eesti riigi kõige kõrgema autasu, Vabadusristi.
Narva külje all Joalas sündinud Johannes Roska õppis Joala algkoolis, Narva Aleksandri kirikukoolis ja lõpetas Narva poeglaste gümnaasiumi. Pärast Vladimiri sõjakooli lõpetamist Peterburis sõdis Johannes Roska tsaariarmee suurtükiväeosades I maailmasõjas. Tsaar Nikolai II autasustas teda kokku kuue ordeniga. Sünnimaa kutsel ühines alamkapten Roska 1918 aasta alguses Eesti rahvusväeosadega, võitles hiljem Vene põhjakorpuse soomusrongil ning Eesti suurtükiväes. Alampolkovnik Roska teenis Vabadussõjas välja kaks Vabadusristi ning määrati 1925. aastal taasloodud kaitseliidu ülemaks. Kindralmajor Roska ehk Orasmaa elutööks saigi meie vabatahtliku kaitseorganisatsiooni ülesehitamine.
Võidul Vabadussõjas oli kõrge hind. Sõjahaudade Hoolde Liidu andmetel langes, suri haavadesse ja haigustesse 6127 meie kaitseväelast, 689 inimest langes punase terrori ohvriks. Lahingutes hukkus ka sadu välisriikidest meid abistama tulnud sõjamehi. Mälestus langenud sangaritest on meile püha.
Ka Eesti iseseisvuse taastamisel 1991. aastal oli siin elavatel teiste rahvaste esindajatel suuri teeneid. Nagu ka sellele järgnenud meie noore riigi kiires arengus. Ka seda on tehtud ühiselt kõigi eestimaalaste aktiivsel osavõtul. Ja me oleme olnud edukad.
Eesti rahval on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Riigi ajaloos on see paratamatu. Praegu ei ole maailma majandusel tervikuna ja meie majandusel sealhulgas just kõige paremad päevad. Nendest aegadest edukas ülesaamine vajab ühiskonna ühtsust ja koosvõitluseks raskustega koondumist. See tähendab, et me ei vaja üksteisele ärategemist, rehepapplust, nutu ja hala õhkkonda. Need pole kunagi ja kedagi aidanud raskest olukorrast välja tulla. Paanika külvamise asemel tuleb ühiselt ja innukalt otsida innovaatilisi lahendusi majanduse elavdamiseks ning riigi arenguga edasi minekuks. Olen veendunud, et tarkust selleks meie rahval piisab. Kindlasti on aga terav vajadus mõistlikkuses olemasolevate vahendite kasutamisel ja kokkuhoidlikkuses. Ka kaitseväes on iga ülema ja sõduri kohus käia säästlikult ümber rahva raha ja varaga.
Möödunud aasta poliitilised sündmused näitavad kahjuks, et julgeolekuolukord maailmas, sh Euroopas, on läinud halvemaks. Ehkki Läänemere regioon on jätkuvalt olnud Euroopa üks kõige stabiilsemaid ja rahumeelsemaid piirkondi, peame endale teadvustama, et stabiilsuse ja rahu hoidmine nõuab meie igapäevast hoolt. Peame jätkuvalt suurt tähelepanu pöörama oma riigikaitsele. Tänane Eesti kaitsevõime on üles ehitatud kahele sambale. Nendeks on esmane enesekaitsevõime ja NATO kollektiivkaitse. Esmane enesekaitsevõime peab tagama riigi kaitse vähemalt kuni liitlaste abi saabumiseni.
Eesti Vabariigi 90. aastapäeva juubeliparaadist möödunud aja jooksul on kaitsejõud oma arengus astunud edasi tubli sammu.
Vabariigi valitsus kinnitas möödunud kuul kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi ühistööna valminud kaitseväe 10 aasta arengukava 2009-2018 aastateks. See on esimene teaduspõhiselt, NATO vastavatel metoodikatel väljatöötatud dokument, kus arendamist vajavad kaitsejõudude võimekused on vahetult seotud ohuhinnanguga. Sellega oleme loonud nii enda kui ka NATO kõrgema sõjalise juhtkonna arvates Eestile meie oludes kõige otstarbekama sõjalise riigikaitse mudeli, mille märksõnaks on segakomplekteeritus. Siin on tasakaalus elukutseline kaitseväe tuumik, reservväelased ja vabatahtlikud kaitseliitlased.
Reservüksustega viimastel kuudel läbiviidud õppekogunemised näitasid kindlalt, et reservväe põhimõte toimib. Eriti ilmekas oli selles nädalapäevad tagasi lõppenud kordusõppus õhutõrjeüksusega, millele reservväelasi tuli kohale 109%, ehk koos ülekatte meeskonnaga. Kaks õhutõrjujat elavad ja töötavad Soomes, üks tuli isegi Austraaliast.
Täienenud on ka meie kaitsejõudude arsenal. Täna pärastlõunal saabub kodubaasi viimane kolmest Inglismaal ostetud miinijahtijast - Ugandi. Siin Peetri platsil näete esmakordselt uusi relvasüsteeme - õhutõrjeraketi-komplekse MISTRAL ja 122-mm haubitsaid. Need ei ole lihtsad ja odavad relvad. Kuid riigikaitsesse raha paigutamine ei ole kulutamine, vaid investeering julgeolekusse. Kui ei ole julgeolekut, ei ole ka riiki.
Et tagada meie liitlaste garanteeritud abi, peame ka ise kandma liitlaskohustusi ning võtma vastu kõige keerulisemaid väljakutseid. Oleme saavutanud lahinguülesannete eduka täitmise eest välismissioonidel liitlaste kõrge tunnustuse. Eesti sõdurid on välja teeninud lugupidamise ja usaldusväärsed liitlassidemed meie strateegilise partneri Ameerika Ühendriikide ja teiste NATO riikide sõjaväelastega.
Täna, kui Eesti peab oma 91. sünnipäeva, võitleb meie jalaväekompanii Estcoy-7 major Raigo Paimla juhtimisel rahutus Lõuna-Afganistanis valitsusvastaste mässulistega. Selleks, et sõda ja äärmuslaste terror, aga ka näiteks noorte elusid hävitavad uimastid ei jõuaks meie juurde Euroopasse. Kas te teate, et 80 protsenti narkomaffia poolt Euroopasse toodavast oopiumist on Talibani kaasabil toodetud Lõuna-Afganistanis?
Eesti kaitsejõud on paljurahvuselised. Kaitseväes teenib kümneid vene ja muudest rahvustest ohvitsere ja allohvitsere, sadu sõdureid. Nii on Narva poiss, nooremseersant Anton Terebilov ja Jõhvist pärit leitnant Tõnis Metjer seisnud koos mehiselt silmitsi kurjusega Afganistanis. Ka kaitseliidus on hulk teistest rahvustest liikmeid. Kõik nad järgivad üht eesmärki - tagada oma rahvale, kodule, perele julgeolek ja rahulik elu.
Maailmas kehtib reegel - aita kõigepealt iseennast ise, siis aitavad sind ka teised. See toimib ka julgeolekuvaldkonnas. Oleme oma liitlastele olnud tõsiseltvõetav partner, kes mõistab vastutust turvalise ja ohutu maailma pärast. NATO sõnum maailmale on olnud viimastel kuudel ka otsekohene ja selge. Alliansil ei ole topeltstandardeid, ta ei tee mingit hinnaalandust Eesti kaitsmisel. NATO-l on plaan Eesti kaitseks olemas.
Ka väike rahvas võib olla tugev, kui ta on üksmeelne, julge ja valmis enda eest seisma.
Narva all 91 aastat tagasi haavata saanud Eesti suurtükiväeohvitser Georg Leets on kirjeldanud Narva lahingu ühte episoodi nii: "Vabadussõja algus. Narva lahing 28. novembril 1918. Vääramatu usk oma võimetesse ja vastasest üleoleku tunne on omadused, mis arvuliselt nõrgemale kergendavad võitu arvuliselt tugevama üle. ..... Joala lahing näitas kujukalt, kuidas arvuliselt nõrgem pool võib saavutada võidu ülekaaluka vastase üle. Enesekindlus ja vaprus, kiire otsustamine, aktiivne tegutsemine, tulejõu õigeaegne ära kasutamine manöövri toetamiseks, julge löök - need olid tegurid mis viisid võidule Joala lahingus. Need tegurid aitavad meil võita ka tulevikus, kus õpime neid järjekindlalt kasutama."
Need kahekordse Vabadusristi kavaleri kolonel Georg Leetsi sõnad on ajakohased ka täna. Sõjalise riigikaitse aluseks on kaitsetahe ja enesekindlus, mis omakorda tuginevad eeskujulikule väljaõppele. Täna paraadiks üles rivistunud sõdurid ja kaitseliitlased on silmaga nähtavaks kinnituseks meie kaitsetahtele ja meie otsustavusele end kaitsta. Igaüks, sõltumata rahvusest, maailmavaatest või usutunnistusest, saab anda oma panuse Eesti riigikaitse tugevdamiseks. Riigikaitse ei saa olla üksnes kaitseväe ülesanne, iga üksikisik ja organisatsioon saab ning peab pingutama oma riigi kaitstuse nimel.
Täna varahommikul tõusis meie kodumaa esimene sinimustvalge lipp Narvas, Hermanni linnuses, sest päev algab Ida-Virumaal veidi varem kui Tallinnas. Eesti algab Narvast, veelgi enam, võib öelda, et juba viis aastat algab Narvast ka Euroopa Liit.
Me oleme uhked oma riigi üle, oleme uhked oma inimeste üle, oleme uhked oma lipu üle.
Palju õnne meile kõigile Eesti Vabariigi sünnipäeval!
Elagu Eesti Vabariik!
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneotsa kõne Eesti Vabariigi 91. aastapäeva kaitseväe paraadil Narvas Peetri platsil (toim)
