"Ta oli seda oma kutsumuselt, õpetaja olla oli tema elu. Ta ei uurinud idamaade vaimupärandit kuiva teadlasena, vaid kirega sealt ise õppida ja õpitut edasi anda. Linnart Mälli tõlgete ja kirjatööde ning tema õpilaste ja mõttekaaslaste aukartustäratav hulk on selle tunnistuseks," ütles Linnart Mälli õpilane Märt Läänemets Delfile.

"Ta rääkis palju oma valikutest ja eelkõige inimestest, kellega ta tee teda kokku viis, kes teda suunasid ja aitasid tal neid valikuid teha, ühesõnaga – oma õpetajatest. Enda õpilastele toonitas ta väsimatult nii sõnade kui ka isikliku eeskujuga, et vaimsel teel käijale ei ole midagi olulisemat, kui õpetajad. Lugupidamine oma õpetajate vastu oli Linnart Mällile läbivalt omane ja seda õpetas ta ka oma õpilastele," sõnas Läänemets.

"Budistid kutsuvad õpetajaid austavalt hüvesõpradeks. Hüvesõber on see, kellel muud meeles ei olegi, kui teiste aitamine, teistele teadmiste jagamisega head tegemine. Ja teadmine on ülim hüve, millega võrreldavat ei ole. Linnart Mäll oli hüvesõber. Teda enam ei ole, kuid tema jagatud teadmine on ja jääb. Meie, järelejääjate osaks ja kohuseks on sellest õppida ja seda edasi viia."