Lääne-Virumaal üleöö surnud miljonid mesilased pole haruldus: taolisi juhtumeid on paraku mitmeid
Nüüd, kui Valtini mesilaste massiline suremine avalikkuse tähelepanu pälvis, on naist teavitanud ka mitmed teised mesinikud, kes sama probleemiga silmitsi. Tõsi, teiste inimeste mesilaspered pole nii massilisi kadusid näinud, ent neil pole ka nii palju mesilasi.
Juhtumitest ei teavitata
Valtini sõnul oli äsja Tartu ja Antsla kandis äsja samasugused juhused, ent õnneks mitte nii katastroofilisi. "Iga päev tuleb aina juurde neid, kes räägivad, kellel ja millal jälle mesilased ära on surnud," ütles naine. Paljud aga ei taha sellest avalikult rääkida, sest kardavad naabrimeestega tülli minna.
Raudsepa sõnul pidas ta kõnealust miljoni mesilase juhtumit harukordseks seetõttu, et ülejäänud juhtumitest põllumajandusametit lihtsalt ei teavitata. Ta ütleb, et amet on juba ammu kutsunud mesinikke üles sarnastest juhtumitest teavitama, ent seda lihtsalt ei tehta. "Sel hooajal on registreeritud neli juhtumit, mis on praegu kõik ka menetluses," ütles ta.
Teine põhjus, miks väikemesinikud probleemist rääkida ei taha, on maine pärast kartmine. Kui mesinikud ütlevad, et nende mesilased on mürgitatud, kardetakse kohe ka, et müüdav mesi on mürgine, ehkki Valtini sõnul see tegelikult nii ei ole.
"Natuke aega tagasi helistas üks 10 taruga mees, et tal jaanipäeva paiku läksid lennumesilased. Väike mees, 10 taru. Teda ei võeta kuulda. Tal on mitu aastat mesilased ära tapetud ja eks ta lõpetab nüüd nende pidamise ära," ütles Valtin. Naisel endal on tarusid 140.
Surmade põhjuseks arvatakse mürgitust
Üle 20 aasta mesilasi pidanud Jaanus Tull on samuti üks nendest, kel viimasel ajal hulk lennumesilasi hukkunud. Tull on näinud, kuidas mesilane mürgistuse või haiguse korral käitub, ent seekord oli asi teistmoodi. "Nad vedelesid 30 ruutmeetri suurusel alal maapinnal, ukerdasid ringi ja ei suutnud lennata," kirjeldas ta. Analüüsid juhtumist on veel tulemata ja seega ei oska täpselt surmade põhjust teada.
67 aastat mesindusega tegelenud Antu Rohtla sõnul on mesilaste massilise huku puhul tegemist ikkagi mürgistusega. "Ilmselt on keegi pritsinud läheduses oma põllukultuure ja mesilased on pihta saanud," ütles Rohtla. Taimemürgid on pikaldase ja süsteemse toimega ja kui mürk satub taime õitesse ja mesilane selle sealt kätte saab, tuleb ta koju, levitab seda teistele ja sureb ära.
Ka Tull ütleb, et neid juhtumeid on oluliselt rohkem, kui välja paistab. Tema sõnul võiks juhtumeid õppematerjalidena ära kasutada ja vigadest õppida, ent seni on mindud hoopis seda teed, et eksimuse teinud põllumees maksab mesinikule hüvitist ja seal see asi lõppeb, sest omavahel sõlmitud kokkulepped põllumajandusametini ei jõua.
Süüdi pole mürki pritsivad põllumehed
Rohtla, nagu ka teised mesinikud, ei süüdista siinkohal põllumehi, vaid probleem olevat meie põllumajanduse juhtimises tervikuna. "Napp neljandik on maaeluministeeriumis põllumajandusharidusega töötajaid," paneb Rohtla pahaks. Mesilasperede surmajuhtumeid on tema sõnul oluliselt rohkem kui registreeritakse, ent asjaajamine eluvõõraste ametnikega olevat nii piinarikas, et inimesed löövad lihtsalt käega. Siit ka kolmas põhjus, miks väikemesinikud häält ei tõsta.
Samas toob Rohtla näite ettevõtjate segasest käitumisest. "See, kui pannakse ajalehte kuulutus, nagu teeb edelaraudtee, et "meie hakkame nüüd pritsima, pange oma mesilased kinni", on ääretult asjatundmatu," ütleb Rohtla, sest kui panna ühte tarusse 80 000 mesilast kinni, on poole tunni pärast kõik kärjed ära sulanud ja mesilased hukkuvad.
Edelaraudtee on aga Maris Raudsepa sõnul ainus omanäoline, kel teavitamise kord määrusega sätestatud. "Nemad on ainsad, kes peavad tõrjest teavitama meedia vahendusel," ütles Raudsepp. Ülejäänutel on kohustus ümberkaudseid pritsimisest teavitada vaid kaks ööpäeva enne tegevust.
Põllumehi ei süüdista ka Tull, sest kui viimane töötab juhendi järgi, siis on süüdi pigem ikkagi see, kes juhendi käiku on lasknud. "Kui põllumees on teinud midagi valesti, aga juhendi järgi, siis ei ole süüdi mitte põllumees, vaid see, kes selle juhendi käiku lasi," viskab Tull kivi põllumajandusameti kapsaaeda. "Mesilane ja mesinik on alles kolmas osapool. Tegelikult peaks oma pädevust tõstma põllumajandusamet ja vaatama, kuidas ta siin mürkide kasutamist reguleerib," ütles Tull. Ta mõistab, et ilma mürgita hakkama ei saa, ent selle kasutamist saab sätestada.
Kuid Raudsepa sõnul ei saagi põllumajandusamet juhtumitest teada, kui mesinikud neid teavitada ei julge. Veelgi enam - pooled mesinikud pole tema sõnul isegi PRIA registris kirjas, mis teeb põllumeestele raskeks ka mürgipritsimisest teavitamise.
Probleemid ministeeriumiga
Mesinike liidu tegevjuht Marianne Rosenfeld näeb ühe probleemse kohana põlluraamatu reglementi. Praeguse seaduse järgi tuleb põllumehel raamatusse andmed pritsitavate ainete kohta kirjutada 10 kalendripäeva jooksul, aga mesinike sõnul tuleks eeskuju võtta Lätist, kus peab põlluraamatut täitma ühe päeva jooksul peale põllul toimetamist.
"Põllumehed ütlevad, et nad ei jõua nii kiiresti. Aga kuidas siis lätlased jõuavad," küsib Rosenfeld. Probleem on nimelt selles, et kümne päeva jooksul võib põllumees Rosenfeldi sõnul põlluraamatusse mida iganes kirjutada, mäletamata enam täpseid koguseid või aineid.
Raudsepp põllumajandusametist on samuti teadlik, et mesinikud on korduvalt selle ettepanekuga ministeeriumi jutul käinud, ent maaeluminister Tarmo Tamm ettepanekutega nii hästi kursis pole.
Tamm ütles, et kuu aega tagasi toimus koosolek mesinike esindajatega ja seal toodi lagedale korraga kõik ettepanekud. "Ma arvan, et need ettepanekud aktsepteeritakse ja nendega arvestatakse," ütles minister. Ta ei mõistnud mesinike kaebust, justkui ministeerium ei arvestaks nendega.
Mesinikud pakkusid Rohtla sõnul detsembris maaeluministriks saanud Tarmo Tammele välja spetsialisti, kes ministrit mesinduse teemal vajadusel nõustada saaks, ent minister vastanud selle peale kirjalikult: "Kuulumine minu nõuandjate hulka ei anna teile mingeid privileege."
Tamm ütles eile, et tema ei tea spetsialisti jutust midagi ja fakt, et mesinikust eksperti ministeeriumis nõuandjate hulgas pole, ei ole kuidagi seotud mesilaste surmadega. Ta soovitab mesinikel end paremini organiseerida, et saaks nende käest ühise seisukoha. "Nad ei suuda ühineda ja ühist organisatsiooni luua ja nad on päris erinevalt aru saanud erinevatest küsimustest." Üleriigilisi mesindusorganisatsioone on hetkel viis.
Ka Tull ütles, et suhtlus ministeeriumiga on viimasel ajal paremuse märke näidanud, ent taimekaitse teemadeni veel jõutud pole.
