Kvoodiraha jagamisel lasub parteilise erapoolikuse kahtlus
“Mind häirib kogu selle kvoodijandi juures kõige rohkem see, et riigil oli päris hea võimalus suunata ressursse avalikes huvides vajalikesse objektidesse, olgu siis tegu sotsiaalvaldkonna, hariduse, soojamajanduse või kirikutega, milleks riigieelarves pole aastaid lahendusi leitud, kuid lõplik nimekiri minu arusaamist pidi küll sellele ei vasta,” märkis Lember.
Ka regionaalne kaetus, mis oli tema sõnul üks selgeid eesmärke, ei ole raha jagamisel tagatud. “Ma ei ütle, et need, kes raha said, ei vajanuks seda, kuid prioriteetidega ei ole asjad kindlasti päris korras,” lisas riigikogulane.
Riigikogu liige Jaanus Tamkivi, kes endise keskkonnaministrina saastekvoodi ehk AAUde rahvusvahelised müügitehingud allkirjastas, peab Lemberi teooriat kummaliseks. Ta märkis, et kõnealused lepingud pole päris tavapärased, kuna müügist saadud raha kasutamise määrab ühikute ostja.
“Ostu-müügilepingute lahutamatud lisad on objektide nimekirjad, kus töid teostama hakatakse. Omavalitsuste ja riigiasutuste poolt esitatud objektid valiti ja reastati kindlate näitajate põhjal. Selle töö tegi ära rahandusministeeriumi vastav töörühm,” rääkis Tamkivi.
Valiku tegemisel olid kaks põhilist näitajat kasusaajate arv ja soojaefektiivsuse kasv. Et objektide jaotus üle Eesti oleks ühtlasem, arvestati Tamkivi sõnul ka regionaalsuse printsiipi.
Avaliku sektori hoonete energiaefektiivsuse tõstmise lepingute teiseks pooleks on valdavalt Jaapani suured korporatsioonid. Tamkivi sõnul ei pea Lemberi süüdistused selle kohta, nagu oleks “jagatud omadele”, kindlasti paika. “Rõhutan veel kord, et kogu protsess toimus ostjapoolse pideva jälgimise all, enne kui jõuti lepinguni,” märkis ta.