Kõik sai alguse sellest, et tallinlanna AP koos kogu perega omas kas halli passi või Vene kodakondsust. Oma elamisloakaarti pikendama minnes avastas ta ühel päeval ootamatult, et temast on saanud Eesti kodanik ja talle ei anta aegunu asemel uut elamisloakaarti.

Eesti kodaniku isikut tõendavat dokumenti AP ei tahtnud, vaid pöördus kohtusse, kus nõudis uut elamisloakaarti ja halli passi uuesti kehtivaks tunnistamist.

Kohtus selgus, et neljandal juunil lõppes AP elamisloakaardi kehtivuse aeg. AP käis viiendal juunil politsei- ja piirivalveameti (PPA) teeninduses uut elamisloakaarti taotlemas. PPA klienditeenindaja keeldus AP-le elamisloakaardi väljaandmisest, põhjendades seda sellega, et kaebaja on Eesti kodanik.

Kaebaja oli infost üllatunud, kuna juba alates 1996. aastast oli ta määratlemata kodakondsusega isik ja sellest ajast on tal välismaalase pass. AP külastas PPA Tammsaare teenindust teist korda, aga situatsioon kordus. Seejuures oli tema välismaalase pass tunnistatud kehtetuks ning seega ei olnud AP-l ühtegi isikut tõendavat dokumenti.

PPA selgitas kohtus, et kuni 31 märtsini 1995 kehtinud kodakondsuse seaduse kohaselt said Eesti kodakondsuse välismaalasest naisisikud abiellumisel Eesti kodanikuga enne 26. veebruari 1992, samuti omandasid Eesti kodakondsuse samade naiste alla 18-aastased lapsed.

PPA teatas, et on tuvastanud, et AP vanaema GJ abiellus 1983. aastal Eesti kodanikuga ja omandas seeläbi Eesti kodakondsuse. Kuna AP ema ZG oli sel ajal 12-aastane, siis omandas tema Eesti kodakondsuse seoses oma ema abiellumisega Eesti kodanikuga. Seega on ZG Eesti kodanik alates kuupäevast, kui tema ema abiellus Eesti kodanikuga.

Kodakondsusseaduse kohaselt omandab sünniga Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsusega. Arvestades, et AP sündimise ajal oli tema emal Eesti kodakondsus, omandas AP Eesti kodakondsuse sünniga oma ema kaudu. Seega on AP sünnijärgne Eesti kodanik. PPA selgitas, et saab AP-le välja anda üksnes Eesti kodaniku isikut tõendavad dokumendid ning on kohustatud AP-le antud pikaajalise elaniku elamisloa ja välismaalase passi kehtetuks tunnistama.

AP vastas, et tal on kogu pere kas halli passi, Vene või Azerbaidžaani kodakondususe omanikud. AP teatas, et ta ei ole kunagi Eesti kodakondsust taotlenud ning käesoleval momendil ei soovi oma staatust muuta. AP leidis, et tema õigusliku staatuse muutmine ilma tema nõusolekuta ei ole õiguspärane. Elamisloa väljaandmisest keeldumine ja välismaalase passi kehtetuks tunnistamine teeb AP-l võimatuks sooritada õiguslikku tähendust omavaid toiminguid. Muuhulgas ei saa ta pikema aja jooksul kasutada e-teenuseid. Ilma elamisloakaardita ei ole kaebajal võimalik broneerida elamisloakohta ühiselamus ega läbida kohustuslikku õppepraktikat, samuti sõita tasuta Tallinna linnatranspordiga.

Tallinna halduskohus leidis augustis, et PPA seisukoht on seaduslik ja igati loogiline. Ei saa ju inimene samaaegselt olla kodanik ja mittekodanik. Eesti kodanik saab taotleda temale mõeldud isikut tõendavaid dokumente. Asjaolu, et kaebajat on senise elu vältel käsitletud kui määratlemata kodakondsusega isikut, ei välista seda, et ta võib olla isik, kes on omandanud Eesti kodakondsuse sünnijärgselt. Sellisel juhul ei pruugi enam olla võimalik naasta määratlemata kodakondsuse juurde. Põhiseadus sätestab nimelt, et kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.

Kodakondsusseaduse kohaselt on see võimalik üksnes Eesti kodakondsusest vabastamisel isiku sooviavalduse alusel või mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega. Sealjuures on sätestatud piirang, et isikut võidakse Eesti kodakondsusest mitte vabastada, kui selle tagajärjeks on kodakondsusetus. Kodakondsusetus on erandlik olukord ja riik peab kõigiti vältima olukorda, kus kodakondsuse kaotamisel pole isik ühegi riigi kodanik.

Niisiis otsustas kohus, et AP ei saa oma halli passi tagasi. AP üritas olukorda päästa väitega, et kavatseb taotleda Vene kodakondsust. Septembris vastas halduskohus, et AP ei ole astunud samme Vene kodakondsuse omandamiseks ning Eesti kodakondsusest saab loobuda, kui on reaalne, mitte tulevikus esineda võiv teoreetiline huvi Vene kodakondsuse vastu.

"Kodakondsusetus on olukord, mida kõik riigid tulenevalt rahvusvahelisest õigusest on kohustatud vältima ning selle vastu võitlema. Ka Eesti valitsuste järjekindlaks eesmärgiks on olnud siin elavaid kuid Eesti kodakondsust mitteomavaid isikuid Eesti ühiskonda lõimida. Kodakondsusetus on anomaalia, mis peab jääma minevikku. Kui isik ei soovi olla Eesti Vabariigi kodanik, on tal võimalik omal soovil kodakondsusest loobuda ja taotleda mõne teise riigi kodakondsust," kirjutas halduskohus.

Seega jäi AP Eesti kodanikuks ega saanud tagasi oma halli passi. Samuti jäi ta ilma 500 eurost, mida ta moraalse kahju eest nõudis.