Kunstnikud ja kriitikud peavad Põlluaasa kunstivangerdusi riigikogu ruumides küsitavaks

 (309)
Henn Põlluaasa teos
Henn Põlluaasa teosFoto: Madis Veltman

„Mage lugu,” kommenteerib kunstikriitik ja kuraator Hanno Soans riigikogu esimehe Henn Põlluaasa otsust eemaldada oma tööruumidest Urmas Viigi looming ning asendada see omaenda ja oma abikaasa teostega.

Põlluaas on nimelt lasknud oma kabinetti riigikogus üles panna omaenda loodud teose „Saaremaa maastik“ (pildil) ja oma abikaasa Janne Põlluaasa loodud „Õõtsiku“. Riigikogu esimehele kuuluvatest ruumidest on eemaldatud Urmas Viigi teosed „D. V. ALBUM” ja „AW-EW” (teoste fotosid saab vaadata sellest loost.)

„Ma ei ole Põlluaasa teoseid näinud, aga asi on põhimõttes,” ütleb Hanno Soans. „Riigiasutus laenutab kunstiteoseid tavaliselt Tallinna Kunstihoone, Eesti Kunstimuuseumi või Tallinna linna kogudest, kus olevad teosed on juba niiöelda sõela läbinud – et nad on sel viisil esitlemiseks kõlbulikud.” Soans lisab, et kui näiteks Urmas Viik oleks kultuuriminister, siis ei hakkaks ta
omaenda töödega oma kabinetti tapetseerima. Seda võib teha kodus, aga esindusruumides – see on kummaline.”

Kunstnik Kaido Ole ütleb aga Põlluaasa tegevuse toetuseks õigustuseks, et ükski inimene ei peaks oma isiklikus tööruumis leppima kunstiga, mis teda ei toeta või lausa segab. „Olgu see kunst ükskōik kui kōrgel tasemel, aga see peab konkreetse inimesega ikkagi haakuma, teda seeläbi aitama, mis mōtet sel muidu on,” sõnab Ole. Siiski lisab Ole, et tema hinnangul esindavad Urmas Viigi tööd, mis riigikogu esimehe käsutuses olevatest ruumides ära viidi, nii Viigi loomingu kui laiemalt eesti kaasaegse kunsti parimat osa.

Seotud lood:

Asjatundja rollis jäi hätta

Põlluaasa ja tema abikaasa töödele ei pea Ole võimalikuks hinnangut anda. „Mina pole maalijatena neid näitustel veel märganud ega endale kunstnikena teadvustanud,” möönab ta siiski. „See ei pea aga tähendama, et Pōlluaasa vōi tema abikaasa maalid on tingimata halvad.” Küll aga tekkis Olel sellekohaseid uudiseid lugedes kahtlus Põlluaasa kui kunstiasjatundja asjus. „Nende uudiste pōhjal jääb temast mulje kui mitte piisavalt kunstipädevast, samas üsna enesekindlast
otsustajast. Ennast asjatundjaks pidaja peab teadma väga tuntud eesti kunstnike nimesid ja suutma tuvastada neid ka stiili pōhjal, aga eelkōige tegema pōhimōtteliselt vahet heal ja mitte heal kunstil. Selle kōigega jäi aga Pōlluaas endale vōetud rollis paraku jänni.”

Ole lisab, et tal ei oleks Põlluaasale etteheiteid, kui ta oleks talle armsate taieste paigutamist oma tööruumi selgitanud sooviga oma tööd paremini teha. Asja tegi Ole hinnangul imelikuks see, mismoodi ta neid kunstivangerdusi põhjendas.

Maalikunstnik Jaan Elken leiab, et riigi seisukohalt on riigikogu kabinetid sümbolruumid, mistõttu ei saa need olla riigiteenistuja isiklike maitseotsustuste koht. „Mis siis saab, kui riigikogu esimehe lellepoeg toodab näiteks talu- või saunaruumi tarbeks mööblit, ja esimees otsustab ka seda oma kabinetis näidata?” küsib Elken.

Elken tunnistab, et foto põhjal on keeruline maalikunstiteose kvaliteeti hinnata. „Henn Põlluaasa maal tundub sobituvat Eesti kunsti 1970/1980ndatesse, kui maaliliste lisaväärtustega slaidimaal oli avangardis. Kokkupuutepunktid on paari Urmas Pedaniku loomingust tuttava mereäärse tühermaaga. Kui mälu mind ei peta, siis neil aastail esines Põlluaas ka mõnel ülevaatenäitusel. Koloriit on tal isegi ambitsioonikam, värvi plastiline käsitlus jälgitav, tundub, et ka pastoossem. Põõsastiku ja maapinna maalimises on teatud professionaalne nivoo autoril olemas.”

Loomevabadust ei saa kelleltki võtta

Loomevabadust ei saa kelleltki ära võtta, leiab Elken. „Laiendatud kunstipüramiidis, kuhu nüüdisajal kaasatakse ka harrastuskunstnikud, erivajadustega kunstnikud jne, ei asuks Põlluaasa maal kindlasti mitte kõige madalamal korrusel. Ka professionaalsel kunstiväljal tegutsevad tänapäeval väga erineva võimekuse ja elusaatusega kunstnikud.” Küll aga juhib Elken tähelepanu sellele, et küsimuses, kus me sellist kunsti näitame, ei pruugi autor ise alati olla see kõige õigem hindaja. „Pole midagi naeruväärsemat kui solvatud kunstnikuego, tean seda omast käest.”

Loe veel

Elken selgitab, et Urmas Viik, kelle teosed riigikogu esimehe ruumides minema viidi, on üks jõulisemaid graafika uuendajaid Eesti kunstis, praegu peamiselt raamatugraafika ja installatsiooni alal tegutseva kunstniku jaoks olid 1990ndad eriti viljakad. „Konkreetne Linnagalerii näitus, kus need Viigi tööd esmakordselt väljas olid, on siiani hästi meeles,” meenutab Elken. „Kore, hallikaspruunika omatooniga, materjali taaskasutuse printsiibil tehtud käsitööpaber on ise vaatamisväärsus. Erinevatelt trükiplaatidelt sama klišeega trükkimine, värvidega varieerimine – veinipunasest samblaroheliseni oli tollal renessanssi üleelava, juba 1980ndate teises poole värviliseks muutunud Eesti graafika kontekstis novaatorlik. Multiplitseeritud kujund on omane pop-kunstile, sealt vist ka kunstniku hommage Andy Warholile, nimetähed A.W. lausa töö peakirjas.”

Delfi intervjuus Henn Põlluaasaga tuli juttu varem sotsiaaldemokraatide käsutuses olnud, praegu EKRE fraktsiooniruumides asunud kunstiteosest, mille kohta Põlluaas teatas, et see ei olnud mingi kunstiväärtuslik teos. Riigikogu kantselei abiga selgus, et tegemist oli Ruth Tulvingu graafilise lehega „Kollane sein“. Tulvingu staatuse kohta märgib Jaan Elken, et tegemist on ühega vähestest välis-Eesti kunstnikest, kel oli positsioon ka rahvusvahelises kunstielus.