"Kuidas kasvatada tõugust liblikas" ehk mida teha, et Kristen Michal oleks populaarsem linnapeakandidaat?

 (121)
Kristen Michal Riigikogus
Kristen Michal RiigikogusFoto: Ilmar Saabas

Nädala algul selgus, et Kristen Michali asetamine Tallinna meerikandidaadi toolile oli Reformerakonna poolt ehk viga: hetkeseisuga on tema toetus 8%. Pole saladus, et Michali värvikas taust võib valijaid eemale peletada - millist nõu annaksid populaarsuse tõstmisel suhtekorraldaja ja reklaamispetsialist?

Reklaamiagentuuri Kontuur Leo Burnett juht Urmas Villmann: "Kõige tähtsam on, et poliitiku nimi on valijal teada ja meeles."

"Minu jaoks isklikult on linnapea isikust kui niisugusest valimiste ajal kultuse tegemine suht-koht arusaamatu, sest reaalselt valijana ma ei saa mitte kuidagi linnapead kui isikut valida, ükskõik, kui palju ma ka valimiskasti ees ei pingutaks. Hääled lähevad erakonnale ja siis erakondadevaheliste poliitiliste kokkulepetega ostustatakse, kes saab linnapea ametiposti. Meeldetuletuseks, keegi meist pole näinud valimisreklaami, kus kutsutakse üles valima Taavi Aasa või Mihhail Kõlvartit Tallinna linnapeaks, aga ometi nad sinna posti otsa kuidagi on sattunud.

"Kõige tähtsam on, et nimi kirjutatakse õigesti. Kristjan Mihhal? Kirsten Mikhal? Christen Michael? Ei, õige on Kristen Michal."

Mis puutub aga negatiivsesse või positiivsesse kuvandisse, siis kõige tähtsam on, et poliitiku nimi on valijal teada ja meeles. Tuntus on kõige olulisem. Sest kui on tuntus, on ka usaldusväärsus. Tuntus võrdub usaldusväärsus. Tihti on nii, et asjad ja faktid kipuvad ununema, meelde jääb nimi, aga kas ta jäi hea või halvaga, kes seda täpselt mäletab…

Kõige tähtsam on, et nimi kirjutatakse õigesti. Kristjan Mihhal? Kirsten Mikhal? Christen Michael? Ei, õige on Kristen Michal. Jätkem see nimi meelde, sest kui meenutada viimaseid kohalikke valimisi 2017 aastal, siis Reformierakond sai tolleaegse erakonna juhi Hanno Pevkuri juhtimisel küll läbi aegade parima kohalike valimiste tulemuse, aga seda suuresti tänu Tallinna häältesaagi suurele kasvule, kus Reformierakonna pealinna-meeskonna juhiks oli just Kristen Michal. Keskerakonna ainuvõimu kukutamiseks Tallinnas jäi tol kuulsusrikkal 2017 aastal puudu… vist kõigest umbes 1500 häält või midagi taolist? Nii et mõttekoht."

Tallinna ülikooli õppejõud Mart Soonik: "Opositsioonil tuleb tuua päevakorda küsimusi, mis on tänaste valitsejate fookusest väljas."

"Põhimõtteliselt pole midagi uut selles, et poliitikud, kes on vähese toetuse määraga, suudavad järjepideva tööga oma tuntust ja toetust kasvatada. Aega on veel piisavalt.

"Teiste linnapeakandidaatide suhteliselt nõrgem positsioon võib näidata tänase linnapea õigeid valikuid."

Hetkel ei saa ma kinnitada, et linnapea kandidaatide uuring viitaks justkui kellegi negatiivsele või positiivsele kuvandile. Selleks peaks uuringu läbi viima veidi teiste küsimustega. Täna räägime toetusest, mitte sellest, et keegi kandidaatidest oleks ilmtingimata negatiivse kuvandiga.

Need, kes on võimul, omavad suuremat ligipääsu ajakirjandusele. Nad saavad rääkida teemadel, mis on hetkel aktuaalsed ja lahendada tänaseid päriselulisi probleeme. See on tänasel linnapeal õnnestunud suhteliselt hästi. See tähendab, et ta pole end liigselt lindi lõikamistel eksponeerinud ja samas ka mitte murede eest peitu pugenud. Vajadusel on tänane linnapea võtnud vastutuse ka negatiivselt mõjuvate otsuste puhul. Negatiivne sõnum, näiteks vea tunnistamine, toob pikas perspektiivis kasu mainele.

Seega, teiste linnapeakandidaatide suhteliselt nõrgem positsioon võib näidata tänase linnapea õigeid valikuid. Juhul, kui poliitik pole muutunud veel liiga tüütuks ja samas pole midagi suurt ette heita, siis pigem eelistavad valijad stabiilsust, seda ka linnajuhtimises.

Milles seisneb opositsioonipoliitiku võimalus?

Kahtlemata kõigis nendes küsimustes, mis on jäänud välja tänaste valitsejate fookusest. Ehk võimaluste aken avaneb siis, kui opositsioonipoliitik tabab õigel hetkel ära selle, mis ei huvita tänaseid valitsejaid, aga samas on väga oluline linnaelanikele.

Nüüd, kui koalitsioon reageerib ebaadekvaatselt ja hoolimatult, saab olulise teema kõneisik opositsioonist nautida nii tähelepanu kui ka sellega kaasnevat populaarsuse kasvu. Kampaania puhul tuleb paika panna põhisõnumid, leida õige sihtrühm ja talle sobivad kanalid. Kogu protsessi käigus peab pidevalt hindama seda, kui hästi me oskame enese sõnumiga jõuda oluliste valijateni.

Kommunikatsioon iseenesest on lihtsasti seletatav, aga vead tekivad tillukestest möödalaskmistest. Oluline on vaadata, kes räägib, kuidas täpselt ja millal räägib. See eeldab juba peenelt timmimist ja auditooriumiga arvestamist.

"Koalitsioonipoliitikutel, ehk tänasel linnavõimul, on tõepoolest kergem pääseda tähelepanu keskpunkti, aga tänaste murede lahendamine seab ka piiranguid. Kõike ei jõua, alati ei suuda piisavalt süveneda ja kõigiga arvestada. Just selles peitubki kõigi opositsioonipoliitikute võimalus."

Ma arvan, et tänaste suhteliselt madalate toetusnumbrite taga on pigem opositsioonipoliitikute tegevusetus. Veel luuratakse, uuritakse ja aktiivne kampaaniaperiood pole alanud. Põnevaks läheb siis, kui esimesed astuvad lavale oma programmiliste seisukohtadega ja oponendid saavad tulistada vastaste seisukohad sõelapõhjaks või need oma seisukohtadega ümber lükata.

Esimeste tulijate risk võib muutuda kasutoovaks, kui kõik teisedki hakkavad rääkima nende ettesöödetud teemal. Peab arvestama sedagi, et juba väga varsti vaadatakse iga sõna ja tegu luubiga, mis võimaldab märgata ükskõik, millist vääratust, et siis seda kohe oma kommunikatsioonis esitleda suure vigase mustrina.

Veel, mis aitab kaasa võimu säilitamisele, on ametnike aparaat, kes võimulolijaid alati varustavad vajaliku teabe ja oluliste numbritega. Meie parteide ekspertide pink ei pruugi olla kõikidel teemadel ühtmoodi tugev. Opositsioon peab oma põhisõnumi toetuseks ette valmistama ka korraliku ekspertide rühma, kel on piisavalt oskusteavet, et mitte jääda alla ühiskondlikus debatis, mis on esile kutsutud."