Kui paljaks võib eestlase võtta?

 (105)
Mart Kadastik
ETA FOTO

Kuigi isegi Brüsselis ei ole vastu võetud otsust, mis piirini võib reklaamides paljast ihu näidata, üritab Eesti määratleda „sobiva alastuse” kriteeriume.

Uue reklaamiseaduse eelnõu järgi ei tohi reklaam kujutada isikut seksuaalobjektina, viidata sootunnustele, sisaldada seksistlikke kujundeid ega sobimatut alastust. „Kas Eesti on ohtlikult himur riik, mistõttu kõik, millel sootunnused, tuleb muuta sootuks?” küsib Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik ajalehe arvamusveerus. „Brüssel ei ole veel jõudnud määratleda “sobiva alastuse” kriteeriume. Eesti üritab.”

Kadastiku hinnangul aimub viimase aja skandaalidest, et eestlaste tormid ja tungid on tõepoolest metsikud. „Mõneski lugupeetud perekonnas ühinevad seks ja vägivald Juuditi ja Olovernese moodi: enne kirglik seks ja seejärel partneri pea maharaiumine Petuulia rahva rõõmuks.”

Lühikese seelikuga eesti neiu nägevat Stockholmi tänaval välja nagu prostituut, märgib ta. „Leidub ka leebemaid hinnanguid. Soome kirjaniku ja ajaloolase Kaari Utrio meelest võib soome ja eesti naist võrrelda nagu talutüdrukut ja linnapreilit. Pedagoogikateadlane Satu Perälä-Littunen lisab, et eestlased peavad hea ema omaduseks ka kena välimust, soomlased mitte. Soome naised kardavad, et end ilustades ilmutaksid nad soovi olla meeste meele järele. See aga oleks vastuolus võrdõiguslikkuse ideega. Ehtne soome naine on ajalehe Ilta-Sanomat nägemuses Ateena olümpiamänge sokkides ja sandaalides jälginud president Halonen.”

„Mida ikkagi tähendab meie kultuuriruumis sobimatu alastus?” arutleb Kadastik. „Suurt mitte midagi. Eelnõu seletuses on öeldud, et “tegu on määratlemata õigusmõistega, mis vajab peaaegu alati kontekstipõhist hindamist”.

Siit järeldab ta, et kohtuotsused hakkavad tulevikus sõltuma kohtuniku kitsa- või laiarinnalisusest ning küsib, kas sel juhul ei võiks pigem usaldada kirjutamata seadusi.