Krossi kiri erakonnakaaslastele: tulevast fraktsiooni vaadates nägin, et vastumeelseid hääletusi hakkab ette tulema enam, kui on vaja

Täna IRList lahkunud ja Reformierakonnaga liitunud Eerik-Niiles Kross teatab oma kirjas endistele erakonnakaslastele, et ta lahkus erakonnast, kuna nägi, et ta satub tulevikus olukorda, kus temale vastumeelseid hääletusi hakkab ette tulema enam, kui on vaja.

Kross postitas enda saadetud kirja Facebooki, mille alljärgnevalt ka täismahus avaldame:

Armsad sõbrad,

Kunagi küsisin ühelt oma pikka aega välisministeeriumis töötanud sõbralt, miks ta ei võta sõna kui välispoliitilised tegematajätmised ajavad Eestit kohati talle vastuvõtmatus suunas. Mees mõtles ja ütles, et tead, ma olen liiga vana selleks, et mässata.

Olen viimastel kuudel ja eriti lähenevate valimiste eel mõelnud, kas ma olen liiga vana selleks, et mässata. Ja otsustanud, et ma ei tahagi nii vanaks saada.

Minu jaoks on Isamaa asutamisest meie erakond olnud põhiküsimustes õigel teel. Tõusude ja langustega, ent eriti iseseivuse esimesel aastakümnel paistsime me silma sellega, et sõnastasime Eesti rahvuslikud huvid, Eesti suuna Läände, Eesti suuna NATOsse, eestluse tuleviku. Valdav osa meie tollastest eesmärkidest on teoks saanud.

Viimased kolm aastat olen aktiivselt erakonna poliitikas kaasa löönud ja koos oleme saavutanud mõned toredad võidud.

Me räägime viimasel ajal palju avatud rahvuslusest ja avatusest üldse. Me oleme aga hakanud muutusi pelgama. Rahvus on tugev, kui ta on ekspansiivne, kui ta viib oma sõnumit välja, mitte ainult ei kaitse seda välisjõudude vastu. Kaitselahingud lõppevad kaotusega, kui ei juleta rünnata, ütleksid sõjamehed. Reservaat ei vii kultuuri õitsengule ja ei loo vabariiklust, ütleksid siuu indiaanlased.

Me oleme täna näidanud valmidust pigem liikuda vasakule riiklikes küsimustes ja pigem asunud võtma tardunud hoiakuid vabaduste küsimuses. Me oleme hakanud kartma muutusi. Ma ei räägi üksikutest algatustest, maksudest või kodakondsusseaduse mõnest paragrahvist. Ma räägin üldhoiakutest ja riskivalmidusest. IRL esindab praegusel moel paljusid Eesti inimesi. Valdav osa meie poliitikuid ei ole konjunkturistid. Ma ei saa, ega kavatse hakata nõudma, et inimesed oma seiukohti muudaks.

Ma lubasin hiljuti, et selgitan oma seisukohti erakonna sees edaspidi paremini. Erakonna suunda saab alati muuta. Ent sellised suunamuutused ei saa sündida valimiskampaania ajal ja valimiste eel kui erakond peab või vähemasti peaks proovima esindada võimalikult selget, ühtset liini ja astuma ühte sammu.

Viimane asi, mida erakonnal on täna tarvis, on minna valimistele vastu harali seisukohtadega ja poliitikutega, kes räägivad asju millesse nad ei usu.

Kunagi küsiti mult valedetektori testis, kas ma olen valmis hääletama eelnõude poolt, millesse ma ei usu. Vastasin, et ei ole ja ei ole üldse kunagi vastu oma veendumusi hääletanud.

Täna vaatan meie tuleva kevade tõenäost fraktsiooni koosseisu ja näen, et ma sattun olukorda, kus selliseid hääletusi hakkab ette tulema enam kui on vaja.

See ei ole etteheide meie poliitikutele. See on aus olukorrahinnang.

Ma ei kavatse hakata erakonna sisetunde ja hoiakute muutmise nimel valimiste eel mässama. See oleks erakonnale halb. Aga mässamisest ma loobuda ei kavatse. Hea sisekliima on igas valimisvõitluses esimene põhielement, mis peab paigas olema. Ja vastavalt leian, et ma olen oma seisukohtadega täna erakonnale pigem kahjuks kui kasuks.

Seetõttu leian, et on aus loobuda neil valimistel IRL-i nimekirjas kandideerimast. Samuti lahkun erakonna ridadest. Õiged otsused ei pea olema kerged, aga nad muudavad maailma paremaks.