“Öine vahtkond” on määratlenud end “ühiskondliku antifašistliku liikumisena”, nendib Kross Eesti Päevalehe arvamusveerul.

“Äärmusluse põhitunnuseks peetakse enamasti vastandumist ühiskonna üldaktsepteeritavatele eetikastandarditele. Eesti ühiskond on oma valitud seadusandja kaudu mõistnud hukka nii Saksamaa natsionaalsotsialistliku kui ka Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi ja nende kuriteod,” selgitab autor.

Ent stalinismi natsismist paremaks olemise kinnisideele rajas ekpsansionistlik N Liit oma ajalookäsituse lubatavuse ja keelatuse rindejoone, meenutab Kross. “Meie “Öine vahtkond” elab ilmselt samas Moskva poolt kiiratud pimeduses.” Ka Hitler saavutas omas ajas laia poolehoiu terava vastandumisega kommunistidele, lisab autor.

“Mõned meie antifašistid ehk täpsemalt neostalinistid ei piirdu aga üksnes Nõukogude okupatsiooni õigustamisega, vaid peavad Stalini juhitud sõjalist ekspansiooni koos selle käigus korda saadetud kuritegudega pühaks ja kangelaslikuks,” nendib Kross.

Olukord on Krossi sõnul küll hull, aga mitte lootusetu. “Nagu enamiku äärmusliikumiste puhul, on ka neostalinistide seas veendunumaid ja võitlevamaid ning neid, kes lasevad teistel end kaasa kiskuda.”

Tõenäoliselt arvab suur osa “Öise vahtkonna” liikmeid, et nad kaitsevad vene vähemuse huve või sõjas langenute mälestust, nendib autor. “Tõenäoliselt ei tea “Öine vahtkond” Eesti ajaloost suurt midagi. Riik võiks neile ehk pakkuda tasuta ajalootunde.”

Samas on oluline “Öiselt vahtkonnalt” kattekiht maha kraapida ja vaadata, mis tegelikult välja tuleb, sõnab Kross. “Tuleb välja, et kuigi liikumine nimetab end ühiskondlikuks ja antifašistlikuks, oleks õigem nimetus siiski antiühiskondlik ja neostalinistlik.”

Neostalinistidesse tuleb suhtuda samuti, nagu iga õigusriik suhtub äärmusrühmitustesse, toonitab Kross. “Neid ei tohi lasta dialoogi ühiskonna põhivooludega. Nende tegevusele peavad reageerima selleks ette nähtud jõustruktuurid.”

Samas on sinimustvalgete lippude ja kaigastega varustatud kampade kaklused punalipuliste “Öise vahtkonna” provokaatoritega viimane asi, mida Eesti vajab, osutab Kross. “Pealegi satuvad vastuaktsioonide korraldajad seaduse silmis stalinistidega samale pulgale. Mida rohkem on Eestis seadusega pahuksis olevaid inimesi, seda suuremat rõõmu tunnevad need, kellele meie riik ja rahvas on endiselt pinnuks silmas.”