2014. aasta suvelgi said mehed ju kohtu poolt vabaksmõistetud –ning siis, ootamatu riukalikkusega, järgnes edasikaebamine ja uus vangistamine, uus kohtuasi ja uus karistus, ehmatav oma pikkuses ja ebaõigluses.

„On see karma?“ küsis üks mu tuttav, kes India salateaduste vastu kõrgendatud huvi tunneb. Talle näis mõeldamatu, et 14 meest (tegelikult 35, kui omistada kannatuste tundmise võimet ka teistele rahvustele) peaks kaotama parimaid aastaid oma elust üksnes bürokraatliku upsakuse pärast, sisepoliitiliste kaalutluste tõttu, süsteemi suutmatuse tõttu tunnistada oma vigu. Kuid olgu põhjus mis tahes: see on juhtunud.

Paljud neist meestest, kellega mul on olnud paaril korral au Indias kohtuda, nii vanglas kui ka väljapool seda, on jäänud ilma neid Eestis 2013. aastal oodanud elukaaslasest, kaotanud võimaluse läkitada viimasele teele lahkunud lähisugulane, saanud olla isarollis vaid mõne üksiku ja harva kirja kaudu. Kõige selle asemel, mida neli aastat oleks võinud neile pakkuda, on olnud troopilised tervisehädad ja valvurite karmus, kasvavad võlad ja viha, ootus betoonpõrandal ja paraskilehas.

„India on õigusriik,“ ütles välisminister Urmas Paet, kui laevakaitsjate saaga algas ning on hea, et värske kohtuotsus annab võimaluse neid sõnu korrata taas teatava siseveendumusega. Kuid õiglus pole seatud jalule seni, kuni hüvitatud on ka tehtud kahju; kuni on tehtud kõik, et süütult kannatanud saaks oma eluga edasi minna. Siin läheb laevakaitsjatel taas vaja Eesti riigi abi, niihästi asjaajamises Indiaga kui ka seetõttu, et pikkadele kannatusaastatele järgnev pingelangus ei pruugi olla sama kerge kui jõulukuu lumi, mida mehed näevad loodetavasti juba sel aastal, juba Eestis.