Kristen Michal: eestikeelne haridussüsteem pole kius venekeelsete inimeste suunas

 (176)
Kristen Michal: eestikeelne haridussüsteem pole kius venekeelsete inimeste suunas
Foto: Hendrik Osula

Kirjutasin mõni nädal tagasi ideest, et Eesti (maksumaksja ülalpeetav) haridussüsteem oleks tulevikus eestikeelne alates lasteaiast. On hulga toetusavaldusi, on vastasseisu, küsimusi, arvamusi ja soovitusi. Ükskõikseks ei jääda.

Delfis kirjutab oma küsimustest kena inimene, kes alustab magistriõpinguid Tallinna ülikoolis. Kui küsitakse, tuleb vastata.

Küsija tegelik mure on, kas Eestis on võimalik eesti keele õpet alustada lasteaiast. Kas me saame hakkama ja millal? Lühike vastus on, et Eestis eesti keele õppimises 26 aastat peale iseseisvumist ei tohiks olla midagi arusaamatut. Veel vähem ületamatut. Küllap sellega on nõus ka magistrant, kelle nime ma kahjuks ei tea, ja seetõttu olukorrast tulenevalt kasutan tiitlit.

Ideest endast - Eesti (maksumaksja maksude eest toimiv) haridussüsteem oleks tulevikus eestikeelne alates lasteaiast. Mõte on hea, öeldakse. Enamgi veel, see pole kius venekeelsete inimeste suunas, uuringute põhjal venekeelsete laste vanemad - üle 70% - arvavad, et eesti keelt tuleks õppida juba lasteaiast. Circa 11% arvab, et ei, eesti keelt pole lasteaias vaja. Numbrid pärinevad Praxiselt, mitte Tallinna TVst.

Keeleoskus ühendab

Ideel on potentsiaali ühendada. Eestis elavad inimesed ühes keeleruumis. Nende endi soovil ja kasuks. Samas on ka neid, kes seda hirmutamiseks kasutavad. Isekast soovist hoida eesti keele- ja uudisruumist eemal neid, kellele on võimalik rääkida muud. Nendest teistest, eesti keelt kõnelejatest. Soovitan ja soovin mõttes ühtsest eestikeelsest haridusest näha aastakümneid otsitud võimalust olla kõik Eestis samas aruteluruumis. Arutleda koos probleemide sisu, mitte keeleruumide erinevuse üle.

Seotud lood:

Majandusministrina tegelesin 2015-2016 Ida-Virumaal tööpuuduse probleemiga. Ajal, mil nafta maailmaturu hinnad langesid järsult. Kasvanud tööpuuduse üheks ühendavaks lüliks olid mobiilsus ja eesti keele oskus. Või täpsemalt selle puudumine kui probleemi allikas. Põhilised lahendused töökohtade säilitamiseks leidsime tollal sammudest maksupoliitikas, ressursside paindlikust maksustamisest. Kuid probleemist mälestus jäi.

Hariduspoliitikas lükati aastaid edasi gümnaasiumite eestikeelseks muutumist. Sedasama kuulsat 60:40-t. Ikka 60% eesti keeles ja 40% emakeeles. Andrus Ansipi peaministriks olles otsustati, et edasi enam ei lükata. Otsus on tehtud, teeme siis ära. Täna käime viimaseid samme sel teel. Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid endiselt hoiakuga, et selles üleminekus tuleks teha erandeid. Eesti keele õppes, Eestis. Aastal 2017. Aususe huvides, nad arvasid seda ka 2014, 2015 ja 2016. Meie mitte, seepärast oleme nendega vahel tülis. Et kui keegi peaks tahtma küsida, mida oleme seni teinud – ikka sama joont aetud.

Olgu siia ka toodud näide – Narvas küsitleti hiljuti õpilasi ja veenev enamik oli eestikeelse õppe poolt 60:40 põhimõttel, mitte tagasi täielikult vene keelele ülemineku poolt. Keskerakondlaste ideoloog keeleteemadel Mihhail Stalnuhhin nimetas seda võltsinguks ja vastuhakuks talle Narvas. Kommentaare vist pole vajagi.

Küsimus ühtsest, eestikeelsest haridussüsteemist on varemgi erinevas vormis laual olnud.

Ühes arvamisega, et selleks vist ei olda veel valmis. Aastaid tagasi kirjutas sellest haridusminister Jürgen Ligi. Hiljem kultuuri- ja hariduskomisjoni esimees Laine Randjärv, haridusministriks olnud Maris Lauri ja Inglise Kolledži juht Toomas Kruusimägi. Sõnum, et mõte mõistlik, on kostunud Tõnis Lukaselt, Jaak Aaviksoolt.

Üllatuslikult asetub sellesse ritta ka mainitud Mihhail Stanuhhin. Kellel on veendumus, et eesti keelt oleks juba ammu tulnud lasteaedades õpetada. Inspiratsiooni on saadud ka Vabariigi Presidendilt, kes soovitas keeleõppele lasteaias mõelda selle aasta kevadel.

Ideel on jumet, lahendus sünnib ühisloomes

Idee endaga tegelikult tundub, et vaidlejaid on vähe. Paljud toetavad. Isegi vastasel ei sobi nagu öelda, et mulle ei meeldi mõte, et Eesti haridussüsteem võiks olla ühtne, eestikeelne. Selle asemel kasutatakse võtet - kui tahad ideed tappa, aja asi tehniliseks. Nojaa - kuidas täpselt, mis formaadis paberlehele plaanite kirjutada? Kas rohkem õpet on esmaspäeval või kolmapäeval? Pliiats või pastakas? Pean silmas neid poliitikuid, kes näevad endale kahju sündivat, kui nende senistel valijatel avanevad täiesti uued uksed. Sest tahame või ei, keeleoskus, haridus on korrelatsioonis võrdse võimalusega tööturul. Võimalusega eduks. Kui me tahame, et Eesti saaks parem, majandus kasvaks, inimesed teeks ja teeniks rohkem - oskused, sh keel, on võimalus, mitte takistus.

Kuidas küsimusest. Et mitte olla juturatta veeretajate klubi liige.

Eestikeelsest õppest räägime paljuski neile lastele, kes alles sünnivad. Nii ka varem öeldud. See tähendab, et üleminekuks on aega. Kuid ettevalmistamist saab ja tasub alustada peatselt, näiteks sügisest.

Konkreetselt - Tallinnas oleme keeleõppele korduvalt aastate vältel raha soovinud eraldada. Keskerakond ei ole seda eelarvevaidlustes vajalikuks lugenud. Lasteaedades, kus käib kokku 97% eelkooliealisi lapsi, on selle järgi suur vajadus. Nagu huvi. Keeleõppele kohe rohkem raha. Lisaeelarvega. Ja põhieelarvega. Konkreetne esimene samm. Kaotajaid ei ole – eestikeelne õpe kohe hoogsamalt käima.

Õpetajad, hea kirja kirjutanud magistriõppes osaleja, on ikka need õpetajad, kes sel ajal lasteaias ja koolis õpetavad, kui täna sündivad lapsed sinna maailma avastama jõuavad. Silmis sära. Nii lastel kui õpetajatel. Õpetajate töötasu tõus, käsikäes selleks vajalike oskustega, on tähtis eeldus. Siin pole meie ust vaja murda – isegi Reformierakonna kõige karmim mees Jürgen Ligi pole kunagi häbenenud, et ta seisab õpetajaskonna palgatõusu eest. Meenub? Oleme selle eest seisnud valitsuses. Seisame ka edasi.

Aga kas täpne metoodika on olemas? Milline see on - kas keelekümblus? Tõenäoline. Usun, et ka metoodika vajab arendust ja läbimõtlemist. Kasvatusteadlased, näiteks ERRis esinenud Kristi Vinter ütlevad, et kahe keele õpe arendab last. Pole hirmu, et emakeel ununeks. Kindlasti on veel palju häid ja põhjendatud küsimusi. Kuid tähtis on teada - midagi ei juhtu üleöö. Kui Tallinna TV sulgemine välja arvata ja raha arukamasse kasutusse suunamine välja arvata. Ka neil, kes ei soovi Eesti maksumaksja tasutavas haridussüsteemis eesti keeles õppida, jäävad alati kõik muud võimalused.

Idee on avalikkuse ees, et küsida sellele mandaat. Mõelgem kaasa. Mõte on õrn, noor. Probleem samas väga vana. Sellest võib saada sild, mis toob inimesed kokku ja teeb Eesti tugevamaks. Aga saab ka poliitiliselt hirmutamiseks kasutada. Igaüks ise valib, kumma ehitab, materjal on sama. Oleme avatud arutelule, kuidas paremini teha. Kuid mitte selle üle, kas haridussüsteem Eestis võiks olla eestikeelne või eesti keel olla võõrkeel. Kui täna ei alusta, pole lahendust ka 20 aasta pärast. Ning õpetajaid, metoodikat ja oskusi ei tule ega arene, kui see pole plaan ning prioriteet. Teeme selle siis prioriteediks, et Eestis oleks haridus lasteaiast alates eestikeelne.

PS. Ja omavahel, magistrant – hoopis laiem mure tuleviku Eesti jaoks on küsimus, et oleks lapsi, kes tahavad õppida. Et oleks lapsi sündimas. Täna nende arv hariduses on trendina vähenemas, mis mõjub tuntavalt ka õpetajate arvule. Aga see on juba teine lugu.