Kristel Siitam-Nyiri: kurjategija ohtlikkuse arvestamine võib karistuse väga subjektiivseks muuta
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsleri Kristel Siitam-Nyiri sõnul on ohtlikkuse faktori arvestamine seaduses üsna keeruline ja see on praktikute ja teoreetikute seas palju vaidlusi tekitanud, kuid mingil määral arvestatakse ohtlikkusega karistuse määramisel ka praegu.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõunik Andres Parmas rääkis möödunud nädalal „Terevisioonis“, et karistuse mõistmise alustele tuleks ilmselt lisada isiku ohtlikkuse parameeter. „Teatud inimesed panevad küll toime teo, mille mõõt oleks näiteks üks aasta vangistust, aga selle isiku ohtlikkus, potentsiaal kuritegusid toime panna ka pärast karistuse ärakandmist on suurem. Me peaksime mõtlema selle peale, kuidas selliste inimestega mõjusamalt ringi käia,“ rääkis Parmas.
Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Kristel Siitam-Nyiri ütles Delfile, et praegu on Eestis karistamise aluseks inimese süü. „Süüpõhimõttel rajanev karistusõigus tähendab, et isikule karistust mõistes peab kohus hindama tema süü suurust,“ rääkis Siitam-Nyiri, et karistuse mõistmise alusena ei arvestata mitte konkreetset isikut, vaid tema tegu.
„Süü suurust mõjutavad asjaolud on teooria kohaselt objektiivsed (iseloomustavad tegu ja tagajärge) või subjektiivsed (teo motiiv või eesmärk). Näiteks on raskendavateks asjaoludeks omakasu motiiv või teo eriline julmus, raske tagajärje põhjustamine, teo toime panemine grupis, süüteo toimepanemine alaealise suhtes jne. Kergendavaks asjaoluks aga nt puhtsüdamlik kahetsus, kahju hüvitamine, abi andmine kannatanule, süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul või ähvarduse tulemusel,“ rääkis Siitam-Nyiri.
„Tõsi küll, isikut ennast iseloomustavad andmed võivad teatud juhtudel ka karistuse mõistmisel arvesse tulla – näiteks kui kuriteo paneb toime rase või kõrges eas isik, arvestab kohus seda kergendava asjaoluna,“ lisas ta.
Võrdseid kriteeriume on raske paika panna
Karistuse mõistmisel inimese ohtlikkust arvestades on asekantsleri sõnul oma riskid.
„Selle võimaluse kritiseerijad on viidanud võimalikule ohule süsteemi kuritarvitusteks ning toovad paralleele nõukogude ajaga. Kui süü ja selle suuruse hindamine saab tugineda pigem objektiivselt hinnatavatel asjaoludel, siis isiku ohtlikkuse hindamine võib olla vägagi subjektiivne ning üheselt mõistetavaid ning kõigile võrdselt kehtivaid kriteeriume on raske paika panna.“
Siitam-Nyiri lisas samas, et mingil määral arvestab meie karistus- ja menetlusõigus ohtlikkusega juba praegu.
„Karistuse mõistmisel peab kohus lisaks kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele arvestama ka võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (eripreventsioon) ja õiguskorra kaitsmise huvisid (üldpreventsioon). Ka isiku ennetähtaegsel vabastamisel arvestatakse paratamatult tema isikust tulenevaid asjaolusid, muuhulgas tema ohtlikkust.“
Nii on naise kinnitusel tegu päris keerulise ja põhimõttelist laadi vaidlusega. See õigusteoreetiline ja üpris keeruline küsimus on Siitam-Nyiri sõnul põhjustanud muide nii praktikute kui ka teoreetikute seas ka palju vaidlusi.
Karistusseadustik vaadatakse üle
„Justiitsministeeriumis on käimas laiaulatuslik karistusõiguse revisjon, mille käigus kogu karistusseadustik üle vaadatakse ja vajadusel muudatusettepanekud esitatakse. Revisjoni käigus vaadatakse üle ka karistusseadustiku üldosa, mis sätestab muuhulgas ka karistamise alused.“
„Kas ja milliseid muudatusi selles osas plaanitakse, on veel vara ennustada, kuna komisjoni töö ei ole veel lõppenud,“ rääkis Siitam-Nyiri, et pole teada, kas edaspidi hakatakse ohtlikkust karistuse mõistmisel senisest enam arvestama.
