Alljärgnevalt on sissekanne lühendatud kujul:

Esmaspäeval oli riigikogu suures saalis vastamisele kaks arupärimist, mõlemad Vabaerakonna fraktsiooni esitatud ja Eestile tähtsad: riigihaldusminister vastas küsimustele oma tööülesannete vajalikkusest (püüdes loomulikult näidata iseenda töö tähtsust ka ajal, mil haldusreform on ellu viidud). Vastused olid kohati lapsikud ja pigem kinnitasid, et ministrit koos ametkonnaga poleks üldse vaja.

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister selgitas meie e-riigi tänast seisu ning edasisi suundumusi, tunnistades siiski ka seda, et üldine koordineeritus riigi tasemel jätab paljus soovida. Kuid kindlust ja selgust asjades ministril ei olnud. Kahjuks istus saalis lisaks meie kuuele saadikule veel vaid kaks rahvaesindajat: üks keskerakonnast, kes ootas pingsalt võimalust ja saadik konservatiivsest rahvaerakonnast. Kõik ülejäänud olid ilmselt kohtumistel valijatega. Ju saabki neid nädalaid, mis sellel koosseisul veel ees on, iseloomustama suhtumine, et töö riigikogus ei oma enam üldse mingit tähtsust.

Teisipäeval, pärast täiskogu koosolekut, kiirustasin Tartu bussile, et osalejana Vanemuise teatrijuhi konkursil jõuda kohtumisele Vanemuisele juhti valiva komisjoniga. Tulemused on ju teada: mina Vanemuise juhiks ei saanud. Mul pole põhjust komisjoni valikus kahelda ja soovin uuele juhile vaid õnne ja edu.

Mind 2019. aasta riigikogu valimisnimekirjades ei ole. See ei tähenda, et riigikogu ukse enda järele igaveseks sulgen. Võib-olla proovin nelja aasta pärast uuesti. Ja kokkuvõttes peaks see vaid hea olema, kui pärast nelja kaitstud ja kindlustatud aastat elada taas ka veidi teistsugust tööelu.

Neljapäeval kohtusin Tartu Karlova kooli ilusate ja tarkade lastega. Ei suutnud end kuidagi tagasi hoida ning rääkisin 20 minuti asemel kolmveerand tundi. Rahvasaadiku töö argipäevast, kohustustest ja nende täitmisest. Aga ka nende põlvkonna vastutusest oma riigi ja rahva ees.