Kommarid tehku ise enda kohta andmebaas

Komparteilased tehku ise enda kohta täielik andmebaas, kuhu märkigu ühtlasi, kes olid head ja kes halvad kommunistid, pakub kolumnist Kaarel Tarand.

Andmebaas olgu avalik ja võimaldagu igal mittekommunistil täiendavaid fakte lisada, kirjutab Tarand Eesti Päevalehe arvamusveerul. “Nii tekkinud infokogust oleks väga hea ja lihtne vaadata, milline kommunist väärib seda tiitlit ka praegu, kes on oma minevikust hästi, kes halvasti aru saanud, kelle enesehinnang on adekvaatne, kelle oma mitte.”

Andmebaasi koostamise jaoks on Tarandi sõnul ju võtta terved instituudi-täied endisi NLKP ajaloo uurijaid, teadusliku kommunismi alal väitekirju kaitsnuid ja partei kaadritöötajaid, kel kommunistide arvestus oli igapäevatöö.

Komparteilaste taotlusest — kaotada vabas ühiskonnas igaühe õigus neid kommunistideks nimetada — järeldub Tarandi meelest selgelt, et nad ise annavad oma minevikule negatiivse hinnangu, peavad oma selgrootust ja moraalilõtvust häbiväärseks ning soovivad seda unustada. “Aga sisemine patukahetsus ei tee kahetsemisväärset tegu olematuks ega aseta fakte esitamiskeelu alla.”

Meedias kommunistide eestvõitlejateks saanud Arno Almann, Robert Närska jt pakuvad endale uueks tiitliks “vabadusvõitleja”, “õõnestaja”, “patrioot” jne. Partei omaaegne peademagoog Mikk Titma aga soovib endale lausa Eesti kodanike komiteede liikumise asutaja ning iseseisvuse veretu taastamise isa aunime, imestab Tarand.

Tarand pakub kommunistide eristamiseks oma liigituse: “Näiteks nii: aus inimene on aus inimene; pisut autum reaparteilane “kommar”; suurem suli, parem tuulenuusutaja, usinam tallalakkuja ja vilkam pealekaebaja, keda selle eest ka parteiliselt edutati, aga olgu “nommar”. See sõna tuleneb nomenklatuurist, millesse pääsemine oli ju paljude reakommarite unistus. Selline liigitus annaks võimaluse lülitada õigluse huvides loetellu ka need inimesed, kes pälvisid nõukogude võimu erilise usalduse, kuulumata ise ametlikult komparteisse (näiteks KGB kaastöölised).”

NLKP-sse kuulumine oli okupatsiooni õigusruumis seaduslik tegu, mille valis vähemus, kirjutab Tarand. “Nii toona kui ka praegu astutakse endale meelepärase erakonna ridadesse vabatahtlikult, täiskasvanult, s.t iseseisva ja vastutusvõimelisena. Igasugusesse organisatsiooni kuulumine on fakt, mille eitamine fakti ei muuda.”