Komisjon soovitab viia pagulaskriisi koordineerimine ühe ministeeriumi alla
Komisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin ütles pärast aruandega tutvumist, et peaaegu kõik tegevused, mis on pagulastele suunatud, ei ole täna rahaliselt piisavalt kaetud.
Stalnuhhini sõnul peaks olema konkreetselt määratud ka lõimumise kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas ja kuidas pagulane kohaliku eluga hakkama saab pärast kahte riiklikult teenustega toetatud kohanemisaastat.
Komisjoni hinnangul on probleem, et täna nähakse Eestis pagulaste vastuvõtmist ühekordse projektina, aga kuna põgenike kriis Euroopas ei lahene niipea, tuleb olla valmis pikaajalisteks lahendusteks.
Samuti on komisjoni hinnangul puudulik koostöö erinevate ministeeriumite vahel. Komisjoni aseesimehe Andres Metsoja sõnul on täna kindlasti meetmeid, mida saab lahendada juba baasrahaga, aga pagulaskriisi terviklik koordineerimine lonkab. Seepärast leidis komisjon konsensuslikult, et valitsus peab valima koordineeriva ministeeriumi, kes pagulastele suunatud tegevuste eest vastutab.
Stalnuhhin märkis veel, et kui varem toetas pagulaste vastuvõtmist 13-14 omavalitsust, siis selle aasta alguse seisuga on pagulaste vastuvõtmiseks valmisolekut väljendanud vaid kolm kuni neli omavalitsust.
Riigikontroll leidis oma aruandes, et Eestis ei olnud laiemalt teadvustatud võimalust, et rändeteema Euroopa Liidu tasandil nii teravalt esile võib kerkida.
Riigikontrolli hinnangul on riigi ja omavalitsuste valmisolek hüppeliseks pagulaste arvu kasvuks osaline. Riigil on täisvalmisolek maksta kaitse saanutele toetusi ja pensione ning omavalitsused suudavad pakkuda samu teenuseid nagu ülejäänud elanikele. Samuti on töötukassa valmis aitama kaitse saanuid hõivesse. Samas pole riigis välja arendatud võimekust kaitse saanu staatuse perioodiliseks ülevaatamiseks. Puudujääkide korvamiseks on riik küll koostanud tegevuskava, kuid see ei asenda muutunud globaalses olukorras riigi pikaajalist rahvusvahelise kaitse poliitikat.
Riigikontrolli ettepanek on töötada välja riigi pikaajaline rahvusvahelist kaitset vajavaid isikuid puudutav poliitika, milles arvestataks pagulaste hulga võimalikku kasvu ning vajadust neid ühiskonda lõimida.
