Kõlvart: venelased saaksid eestlastest paremini aru, kui laulupeol oleks kas või üks venekeelne laul
Eileõhtuses ETV telesaates „Suud puhtaks“ vastas Mihhali Kõlvart saatejuhi Urmas Vaino küsimusele, mis võtaks sisepoliitikast rahvustevahelise pinge välja, et aitaks see, kui laulupeo repertuaari tuleks lisada kas võiks üks venekeelne laul.
„Kui ei oleks poliitikuid ja poleks ajalooõpikuid, siis oleks see kõik palju lihtsam ja inimesed leiaks tee ise,“ möönas Kõlvart ning avaldas arvamust, et kui vene inimesed käiksid rohkem või suurem osa neist käiks laulupidudel, siis nad saaksid palju rohkem aru ka Eesti kultuurist. „Nad läheksid sinna kindlasti, kui vähemalt üks vene laul kõlaks laulupeol. Ja mitte isegi vene laul, vaid venekeelne laul. Siis leiaksime kõik selle tee lihtsamini. Seda sammu peaks tegema nii üks kui ka teine pool,“ leidis Tallinna abilinnapea.
Mõte pole iseenesest uus, sest mõistagi tekkis ka pärast Teist maailmasõda olukord, kus laulupeod vene vindi peale said. Näiteks võib Eesti kirjandusmuuseumi kodulehel lugeda Kristin Kuutma kirjutatud laulupidude ajaloo ülevaatest, et 1955. aasta (XIV) üldlaulupeol esinesid esmakordselt omaette üksusena vene koorid.
Tsensorite karmi pilgu all möödunud pidusid meenutatakse pigem selle järgi, et ühendkoorid kippusid vägisi omal algatusel laulma keelatud eestimeelseid palu nagu Gustav Ernesakasa „Mu isamaa on minu arm“. Kuutma toob esile, et 1980. ja 1985. aasta (XIX ja XX) laulupidusid iseloomustas ametlikult eriti silmapaistev nõukogudelik ideologiseeritus ja püüd rahvuslikku meelsust vältida, nendel pidudel esinesid eraldi üksusena ka sõjaveteranide ansamblid. „Nõukogude-aegsete üldlaulupidude üks staažikas korraldaja on meenutanud alljärgnevat: Vaino-aja üheks viimaseks laulupeoks pidime kellegi Keskkomitee ideoloogiaosakonnas töötava venelanna nõudmisel esitama enne laulupidu kogu repertuaari lindistatult. Ühel viimastest laulupidudest tuli avamiseelsel päeval käsk kanda rongkäigus kõigi NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liikmete portreesid. Ühe ööga tuli need valmis teha. Alaline nägelemine oli rongkäigus punaloosungite kandmise üle. Tavaliselt kõlasid kurtidele kõrvadele väited, et rahvariiete keskele need ei sobi, et laulupeorongkäik pole mai- või oktoobridemonstratsioon. Oli kindlaks määratud, kes mingit Tallinnas valmistehtud loosungit hakkab kandma. Ühe viimase laulupeo järel tõmmati autasustamiseks ettepandud dirigentide nimekirjast maha ühe dirigendi nimi, kuna tema koor oli loosungi jätnud maha laulupeoliste kogunemispaika Tõnismäel. (Muusikaleht, juuni 1994, 10.)“
