„Tederi hinnangul ahendab võimalus erinevates keeltes õppida võimalust omandada haridust eesti keeles,“ ütles Kõlvart. „Oma seisukoha kaitseks toob ta põhiseaduse paragrahvi 37 ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvi 21,“ vahendas abilinnapead Raepress.

Kõlvart tõdes, et põhiseaduse paragrahvi 37 punkt 4 ütleb, et igaühel on õigus saada haridust eesti keeles, kuid sama punkt ütleb ka, et vähemusrahvuste õppeasutustes valib õppekeele õppeasutus ise.

„Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvile 21 toimub õppetöö eesti keeles, kuid sama paragrahv näeb ette ka ükskõik millise teise õppekeele valiku õiguse,“ rõhutas Kõlvart. „Õiguskantsler kasutab mõistet „erandkorras“, kuid seadusandja selles paragrahvis sellist mõistet ei kasuta.“

Kõlvart rõhutas, et seadus annab õppekeele valiku õiguse hoolekogule kui lastevanemate esindusorganile ning põhiseaduse paragrahvi 37 punkt 3 ütleb samuti, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

„Tuleb välja, et mitte üksnes erakooliseadus, vaid ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning ka põhiseadus annavad õiguse õppekeelt valida. Seda kinnitas ka Indrek Teder ise 11. juulil 2011 oma ettekirjutuses haridusministeeriumile.“

Kõlvart: kas Teder näeb ohtu ka koolides, kust õpetatakse saksa, inglise või soome keeles?

„Kui õiguskantsler on mingil põhjusel oma arvamust muutnud, siis tuleks tema loogikale vastavalt viia sisse muudatused mitte ainult erakooliseadusesse vaid ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse ja põhiseadusesse. On ju põhiseaduses fikseeritud õigus, mitte kohustus saada eestikeelset haridust.“

Kõlvarti sõnul jääb arusaamatuks, kas Indrek Teder ei ole rahul üksnes Tallinna ja Narva kavatsustega luua munitsipaalsed vene õppekeelega eragümnaasiumid või näeb ta ohtu ka õppeasutustes, kus õpetatakse saksa, inglise või soome keeles.