Analüüsi käigus vaadeldi ligi 600 kehalise väärkohtlemise juhtumit eelmisest aastast, millest suurem osa lahendati poole aastaga, teatas justiitsministeerium.

Justiitsminister Kristen Michal sõnas, et alustatud kriminaalmenetlustest 69 protsenti puhul jõutakse kas kohtuotsuseni või menetlus lõpetatakse nii, et kahtlustatav kannab rahalisi kohustusi, teeb ühiskondlikult kasulikku tööd või allub teistele käitumist mõjutavatele kohustustele.

Michali kinnitusel astutakse samme, et järgmisel aastal oleks tulemus veel parem. Samas rõhutas minister, et varasemate ohvriuuringute andmete järgi jäetakse paljudest juhtumitest teatamata või keeldutakse oma lähedaste vastu tunnistusi andma.

Analüüsi ühe läbiviija, justiitsministeeriumi analüüsitalituse nõuniku Laidi Surva sõnul läheb perevägivalla juhtumi lahendamiseks kohtueelses menetluses aega keskmiselt neli kuud, millele kohtumenetlus lisab poolteist kuud.

Kuigi kõik perevägivalla juhtumid ei jõua kohtusse, näitas Surva sõnul analüüs, et vägivallatseja tegu ei jää tagajärjeta. „Kindlasti on suur osa ka ühiskonna hoiakutel – kui me näeme kedagi hädas, on iga inimese kohustus teda aidata või sellest anda märku neile, kes seda suudavad,“ lisas Michal.

Reaalne vanglakaristus keskmiselt 10 kuud

Analüüsi kohaselt on levinuimad karistus- ja mõjutusviisid, mida perevägivallajuhtumite puhul prokuratuur ja kohus rakendavad, rahaline karistus, tingimisi vangistus, üldkasulik töö ja lepitusmenetlusega määratud kohustused.

Vaadeldud juhtumitest 23 protsendi puhul menetlus üks aasta pärast alustamist alles kestis, 19 protsendi puhul määras karistuse kohus, 34 protsendi puhul määras oportuniteedi, sealhulgas lepitusmenetluse tulemusena, kohustuse prokuratuur ning 24 protsendi puhul menetlus lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

Surva sõnas, et kohtusse jõuavad eelkõige keerulisemad ning korduvad juhtumid, esmakordsete vägivallategude toimepanijaile rakendatakse sageli kohtuväliselt menetluse lõpetamisel muid mõjutusmeetmeid, nagu rahalise kohustuse või üldkasuliku töö määramine.

Teistest menetlusliikidest eristub lepitusmenetlus, kus vägivallatseja mõjutamisel on kõige suurem roll kannatanul, kes saab kaasa rääkida kohustustes mida vägivallatseja peab täitma hakkama. Paljusid kohustusi, mida kahtlustatavale saab panna lepitusmenetluse raames, ei saa panna muudel juhtudel. „Lepitusmenetlust saab kasutada ainult kannatanu soovil ja tingimusel, et vägivallatseja on valmis kuriteo tagajärgi heastama,“ selgitas Surva.

Keskmine määratud vangistuse pikkus oli seitse kuud, sh on arvestatud nii tingimisi kui ka reaalseid vangistusi. Keskmine reaalse vangistuse pikkus vaadeldud perioodil oli 10 kuud. Tingimisi vangistuse korral oli keskmine katseaja pikkus 25 kuud.

Keskmine kohtu määratud rahalise karistuse summa oli 534 eurot. Kõige suurem rahaline karistus vaadeldud perioodil oli 1972 eurot.