Erakonnakaaslased ja Isamaaliidu jüngrid peavad teadma tõde sellest Rebasest. Sama käib ajakirjanike kohta, kes endiselt küsivad talt kommentaare ja pakuvad teda välja kui „uusrahvusluse“ esindajat. Isegi politseisaade avaldas tema pika jutu, sealhulgas arvamuse meedia ja selle mõjutamise kohta. Saade oli õige, kuid vastuseid peaks see mees andma kohtulaua ees või arestikambris.

Provokaator

Kalev Rebane helistas 4. märtsil 2004 ühte Tallinna õigus- ja infobüroosse ning pakkus oma teeneid. Küsis otse: kas temalt ei vajata jälitusteenuseid? Mõne täpsustuse peale oli ta valmis tooma kõneeristusi, tegelema mobiilide jälitamisega ja avaldama salastatud telefoninumbrite valdajaid. Täpsustada tuleb kohe, et büroo omanikud ja töötajad olid endised politseinikud, keda sellise labase provokatsiooniga ei püüa.

Praegu saab esitada küsimuse: kes suunas noormeest tegema sellist ettepanekut? Mingiks äriideeks seda telefonikõnet pidada ei saa. Esindas ta ju firmat, mis oli ja on registreeritud korterite aadressil ja mille tegevusalade seas jälitamine puudub.

Ebaseaduslikule jälitustegevusele provotseerimise ajaks oli Kalev Rebane olnud juba aasta Isamaaliidu liige. Provokaator püüab alati teiste peale näpuga näidata ja kinnitada, et teised on temast halvemad. Täpselt nii käitus Kalev Rebane SL Õhtulehe 10. augusti artiklis, mis paljastas teda kui uimastitarvitajat. Oma vastustes ajakirjanikule heitis ta korduvalt varju surfilaagri korraldajatele ja osavõtjatele — temaga võrreldes olevat need palju suuremad narkotarvitajad ja Nõva rannas olla peale tema paljud teisedki uimasteid pruukinud.

Midagi sarnast väljendab ka tema rõhutatud homovastasus. Olen kokku saanud isikuga, kes on sama Rebast kohanud homoklubides ja näinud teda seal koguni tantsimas naiseriietes. Vaid politsei ja psühhiaatrid saavad selgitada, miks Rebane käitub tänaval konfliktselt, sõnades esindab äärmuslikke vaateid ja hinges võib olla on varjatult seksuaalvähemuste esindaja.

Pätt

Kalev Rebase uimastitarvitamisest teadsid linnas paljud. See pidi teada olema ka Isamaaliidu inimestele. Üksikasjadega on Rebane avalikult kiidelnud oma internetilehekülgedel. Kontrollimata andmeil on tal samal pinnal juba varemgi olnud politseiga probleeme. Samuti väärivad nimetamist tema liiklusrikkumised.

Kalev Rebase tõeline olemus väljendub aga hoopis tõsisemates süütegudes. 2004. aasta 14. novembri ööl oli tal ja tema kaaslastel sõnavahetus Tallinna kesklinnas. Kannatada sai tema kunagine treeningukaaslane — Kalev lõi teda pudelikaelaga otsmikupiirkonda. Üks Rebase kaaslastest lasi kannatanule gaasi ning teine noormees peksis juba maaslamajat rusikate ja jalgadega. Rebane käitus kõige tülinorivamalt: lubas kõigile peksa anda ja seejärel vehkis purustatud pudelikaelaga, hiljem loopis teisi pudelitega.

Rõhutan kaht momenti. Vaid tõelised pätid kasutavad kaklustes nn roosi. Vaid tõeliselt alatud isikud löövad teist pudelikaelaga seljatagant. Aga just nii tegutses Rebane. Ta teadis, et tegemist on endise treeningukaaslasega, sest kõnetas kannatanut nimeliselt. Rebasele ei meeldinud tuttava varasem töötamine politseis.

Politsei asus aastapikkuse eeluurimise järel seisukohale, et täiendavaid objektiivseid tõendeid tahtlikult pudeliga löömise kohta ei ole võimalik koguda. Saage sellest aru nii, et Rebane lõi endist politseinikku otsmikupiirkonda tahtluseta. Uurija lõpetas kriminaalmenetluse sellel noodil.

Karistamatusest jätkas Rebane linnas tuttavate ees ähvardusi, et lööb maha politseisse avalduse esitaja. Arveteõiendamist lubas ta samuti endise treeningukaaslase abikaasa ja väikese lapse kallal. Sellise päti pääsemine kriminaalvastutusest on seletatav vaid politsei saamatusega.

Lõpetamismäärus koostati 2. mail 2006. Kriminaalasja lõpetamise puhul nädal enne tõelisi provokatsioone võivad aga teoreetiliselt kõne alla tulla veel mõned motiivid. Kas see toimus ettemaksuna Rebasele tema poolt lubatud provokatsioonide eest mõne erakonna või grupi huvides?

Politsei on menetlenud mitut materjali selle kohta, et Kalev Rebane on rünnanud oma endist tütarlast. Tuttavad räägivad lugusid vägivallast noore naise kallal. Politsei on vähemalt kahel korral Kalevit karistanud avaliku korra rikkumise ja naise ahistamise eest. Konkreetne fakt on kerge kehavigastuse tekitamine.

Peab olema julm ja jultunud ning tundma end täiesti karistamatult, et endist naistuttavat internetis kõige rõvedamalt sõimata ja ähvardada. Tagasihoidlikult öeldes väljakutsuvalt ja lärmakalt käitus Rebane korduvalt politseiski, õigustades ennast pikalt ja segaselt.

Sügavad kompleksid

Kalev Rebase noorukiea-tuttavad nimetavad teda salakavalaks, vägivaldseks, julmaks, alatiseks ähvardajaks. Mitmed temaga kokkupuutunud peavad tema ähvardusi reaalseks.

Rebane on rääkinud, et ta kuuleb ennast juhtivaid hääli, kuid ta ei tea, kelle hääled need on. Seega tuleb arvestada võimalust, et oma provokatsioonideks ei saanud ta toetust mitte ainult Isamaaliidu peakorterist, vaid teda „juhendasid“ tundmatud hääled. Isa arvates on poeg viimasel ajal siiski rahulikumaks muutunud.

Ebaadekvaatse käitumisena saab hinnata Rebase elektroonilisi pöördumisi valitsemis- ja õiguskaitseasutuste ning paljude isikute poole. Ta on kindel, et teda kuulatakse pealt ning selle suhtes nõuabki ta kõigilt aru. Jälitusmaania vältimiseks on aga lihtne rohi: ela normaalselt ja ära provotseeri näiteks eineid Tõnismäel.

Vaid suurusehullustus lubab Rebasel enda kohta kinnitada, et teda peetakse Eesti skinhead’ide juhiks. Ma pole kohanud ühtegi ametiisikut ega kiilaspäist noorukit, kes oleks Kalevit pidanud selle liikumise juhtide hulka kuuluvaks. Mingeid kinnitusi Rebase reisidest Afganistani piiri äärde või palverännakust Petlemma pole tema lähedased ja tuttavad saanud. Enamasti peetakse neid jutte haiglaseks väljamõeldiseks.

“Tõeline eestlane”

Kas Eesti Ekspressis tõeliseks eestlaseks tituleeritu ei peaks maksma riigimakse? Isegi pealiskaudne kontroll näitab, et sellele isamaaliitlasele pole see kohustuslik. Sotsiaalmaksu olevat Rebase eest tasunud tema isaga seotud firmad, sedagi viimati 2003. aasta detsembris. Seega pole „uusrahvuslane“ ametlikke sissetulekuid omanud aastaid.

Isa sõnul on Kalev viimati töötanud Inglismaal. Tekib muidugi küsimus, kas vargusi ja võltsimisi saab tööks nimetada. Inglismaal toime pandud varguste üksikasju on noormees oma interneti-kodulehtedel ilmekalt kirjeldanud.

Kalev Rebane ise kinnitab, et tal on praegu mitmeid firmasid ja kliente. Kui nii, siis see on maksuameti kontrolli väärt. Äriregistri andmeil on ta ühe firma juhatuse liige. Sellele osaühingule on möödunud aastal vormistatud aruandetrahvimäärus ja sel aastal tehtud hoiatusmäärus registrist kustutamiseks, sest majandusaasta aruanne on esitamata. Majandustegevus kas puudub või varjatakse seda ametkondade eest.

Mõne väljaande eeskujul teda infosüsteemide arendajaks nimetada minul küll fantaasiat ei jätku. Ilmekas on Kalevi isa selgitus poja tööharjumustest. Katseajal oli ta töötanud isa juures, kuid isegi sel lühikesel perioodil koostöö ei laabunud.

Isamaaliidu eestseisuse poolt heideti Kalev Rebane parteist välja narkootikumide tarvitamise pärast. Pressile selgitati: erakond ei tolereeri uimastitarvitust. See aga tähendab, et Kalev Rebase puhul peeti õigeks ja isamaaliitlasele kohaseks kõiki provokatsioone, karistusseadustiku kohaseid süütegusid, kuritegelikku käitumist avalikel üritustel.





VASTULAUSE

Vastuseks Koit Pikaro loole teatas Isamaa ja Res Publica Liidu kaaspeasekretär Aimar Altosaar Delfile:

Kalev Rebane on Isamaaliidu liikmeskonnast välja arvatud juhatuse üksmeelse otsusega. Riiklikust registrist väljaarvamine on formaalne küsimus ega pole seotud ei erakonna ega nimetatud isikuga. Meie poolt langetud otsus oli sisuline, mis tuleneb väljaheidetu asotsiaalsest käitumisest avalikes kohtades. Delfis avaldatud loo autoril, Koit Pikarol, näib olevat väga põhjalikke teadmisi algatatud ja pooleli olevatest kriminaalasjadest. Kuid isegi need asjaolud, mis said teatavaks meie erakonna liikmetele, olid piisavaks aluseks Kalev Rebase välja heitmisele Isamaaliidust.