Ühes taotluses jättis linn eelmise aasta mais maksmata kaebaja perele toimetulekutoetuse ja teises taotluses eelmise aasta augustis peretoetuse septembri, oktoobri ja novembri eest.

Mõlemat taotlust lahendades arvestas linn sellega, et pere sissetulekule lisandus eelmise aasta veebruaris tagastatud enammakstud tulumaks.

Linn tugines sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 133 lõikele 4, mille järgi võib toimetulekutoetuse arvestamise aluseks võtta taotlemisele eelnenud kuue kuu keskmise sissetuleku, kui taotleja või tema pereliige saab mitmeks kuuks ette või tagantjärele makstud sissetulekuid. Seega lisas linn toimetulekutoetuse puhul sissetulekule ühe kuuendiku eelmise aasta veebruaris tagastatud enammakstud tulumaksust ja peretoetuse puhul kolm kuuendikku. Nende summade liitmisega leidis linn, et pere toimetulekupiir on ületatud ja ei rahuldanud kumbagi taotlust.

Kohtu hinnangul aga ei tulene sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 133 lõikest 4 ei otseselt ega seda õigusnormi tõlgendades, et tagantjärele makstud sissetulek tuleks jagada kuueks osaks ja lisada üks kuuendik või muu osa edasiulatuvalt arvestatavale sissetulekule.

Kohus leidis, et linn pidi taotlusi lahendades lähtuma ka sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 133 lõikest 1, mille järgi on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks pere eelmise kuu netosissetulek. Seega oleks linn saanud tagantjärele makstud sissetulekuga arvestada ainult siis, kui toimetulekutoetuse taotleja oleks selle saanud maikuule eelnevas kuus ja peretoetuse taotleja augustile eelnenud kolmes kuus.

Kohus märkis, et toetuse määramisel tagantjärele makstud sissetuleku osaga hilisemal arvestamisel võib jätta materiaalses puuduses oleva inimese ja tema pere põhjendamatult ilma abita. Samuti sätestab põhiseadus, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.

Halduskohtu otsused ei ole jõustunud ja on vaidlustatavad Tartu ringkonnakohtus 30 päeva jooksul nende tegemisest.