“Isiklikus asjaajamises läheb vahel vaja vanemate surmatunnistusi,” lausus Päts. “Esimest korda elus käisin kohtusaalis iseenda pärast. Õnneks kestis kogu protseduur vaid kümme minutit.”
Küsimusele, kas tal pole äkki mõnd isa pärandit avanemas, hakkas Matti Päts naerma ja küsis vastu: “Ei tea kust — meilt läks ju kõik.”
Pätsi sõnul on tema pere valduses vaid mõned esivanemate kulunud mööblitükid ja vaasike.
“Imelik, aga pärast ema ja minu Venemaalt naasmist andis NKVD emale mõned arreteerimise ajal ära võetud lasteasjad tagasi,” lisas ta. “Nende seas oli ka minu isa ilus Faberi sulepea, mis kadus mul ühe võimlemistunni ajal Tallinna 2. keskkoolis.”
Pätsi sõnul oli ka talle üllatuseks, et Eestis oli Viktor Pätsi surma fakt seni ametlikult teadmata-kinnitamata, kuigi Tõnismäel asuvas arhiivis Konstantin ja Viktor Pätsi ühises KGB toimikus kirjas, et Viktor Päts suri 4. märtsil 1952 Moskvas Butõrka vanglas.
“Johan Laidoner oli Butõrkas vang number 11, Konstantin Päts number 12 ja minu isa Viktor Päts number 13,” rääkis Päts. “Arhiivitoimikus on uurija määrus vanaisa ja minu isa kriminaalasjade lahutamise kohta ning seal on ka isa surmadaatum. Olen kogu oma elu elanud teadmises, et sellest paberist piisab isa surmatunnistuse saamiseks, aga võta näpust.”
Konstantin Pätsi pojad Leo ja Viktor olid Tartu ülikooli haridusega juristid. Leo töötas enne Eesti okupeerimist 1940. aastal kohtu-uurijana, Viktor oli advokaat ja kindlustusfirma Lloyds juhatuse esimees.
26. juunil 1941 viidi Pätsi Kloostrimetsast talust Ufasse presidendi pere kõik täiskasvanud. “See oli viimane päev, mil me vend Hennuga oma vanaisa ja isa nägime,” meenutas Matti Päts. “1946. aastal arreteeriti meie isa ja sõidutati Ufast koos vanaisaga Butõrkasse.”
Venemaal kehtinud korra kohaselt oli Viktor Pätsi surmatunnistus saadetud Ufasse, tema arreteerimiseelsesse elukohta. Matti Päts on näinud isa surmatunnistuse koopiat, kuid mitte originaali.
President Pätsi pere on taas Kloostrimetsas — talu kaks hoonet anti Matti Pätsile tagasi.
“Seal me nüüd elame ja seda me parandame,” rääkis ta. “Seda maad aga, kus ma seisaks kui omal maal, mul pole, kuigi paar maatükki on tagastamisel. Maaprobleem on keeruline ja linnaametnikud on rääkimises osavad.”
