Kohtunik: Eestis on kohtupidamine õiglane!
Lihtne on niiviisi küsida, aga ma ei usu, et sellele küsimusele saab vastata. Esitaksin võib-olla täpsustava küsimuse: milliste kriteeriumite alusel te selle parima kohtuniku välja selgitaksite?
Väga paljudel elualadel selgitatakse ju parimaid: parim turvatöötaja, parim sportlane, parim ajakirjanik. Valitakse ka aasta prokuröre.
Sportlastega on lihtne: parim on see, kes hüppab kaugemale või jookseb kiiremini. Kunstnike puhul on kriteeriumiks teos, mida saab hinnata. Kohtunikel tõesti pole selliseid kriteeriume, mis teevad temast hea või halva kohtuniku. Kuid me mõtleme praegu selle üle, kuidas hinnata kohtuniku töö kvaliteeti.
Siinkohal ma tooks ehk välja mõned kriteeriumid, mis minu arvates võiksid kõne alla tulla. Näiteks kohtulahendite kvaliteet. Tulevikus tuleks hinnata seda, kas ja kui paljud kohtuniku tehtud lahendid jäävad jõusse. See on üks hindamiskriteerium.
Kuid ega kohtuniku ainsaks tööks pole ainult kohtulahendi kirjutamine. Kohtuniku töö on ka menetlemine laiemas mõttes. Seega teine kriteerium võiks olla kohtuniku töö kvaliteet ja siia kuulub näiteks ka menetlemise aeg. Kohtunik peab asju menetlema niiviisi, et need jõuaksid lahendini mõistliku aja jooksul. Kuid on oluline ka see, kuidas kohtunik istungit juhib ja menetlusosalistega suhtleb. Kriteeriume on veelgi.
Kuidas on see võimalik, et lahend peab saabuma kiiresti, aga olema põhjalik?
Siin ongi probleem, et ühelt poolt räägitakse kohtulahendi kvaliteedist. Kohtulahend peab olema põhjalik, kõiki tõendeid hindav ja seadusi õigesti kohaldav. Kui me räägime aga kohtuniku töö kvaliteedist laiemalt, siis seal on ka vastuolulisi väärtusi: ühelt poolt peab kõik toimuma kiiresti ehk mõistliku aja jooksul ja teisalt põhjalikult.
Küsimus ongi selles, mida eelistada. Praktikas püüavad kohtunikud neid väärtusi võrdselt arendada. Samas on selge ka see, et menetletavate asjade arvu pideval suurenemisel ja vajalike tugistruktuuride – kohtujuristid, sekretärid, muud ressursid – vähenemisel või samaks jäämisel ei ole võimalik praegust kiirust ja põhjalikkust lõpmatuseni hoida.
Kas kohtuniku töö kvaliteeti saab seega leida vaid ühe väga pika ja keerulise valemi abil?
Täpselt – võttes arvesse tema personaalset menetlusstatistikat ja selle tagamaid, võimet menetlust juhtida ja läbi viia, otsuse keelelist kvaliteeti ja motiivide selgust, oskust menetlusosalistega suhelda ja nii edasi.
Samas – menetlusteaduses on eri koolkondi. Üks koolkond ütleb, et inimeste jaoks on oluline lahend. Mis eelneb lahendile, sel ei ole erilist tähendust. Kuid näiteks Ameerika Ühendriikides leitakse, et pigem on oluline see, kuidas inimesi kohtus koheldakse, mitte lahend. Ühesõnaga kui kedagi karistatakse mingi teo eest ja inimene saab aru, et ta on selle rikkumise toime pannud ja sellele järgneb karistus, aktsepteerib ta seda lahendit.
Eestis on püütud kohtunike tööd hinnata kohtulahendite alusel. Hiljuti ilmus ka tabel kohtunikest, kelle langetatud otsuseid, mis hiljem järgmisse kohtuastmesse edasi kaevati, osalt või täielikult muudeti. Kohtunikud eesotsas riigikohtu esimehega pahandasid ajakirjandusega tõsiselt.
See artikkel ei kajastanud tegelikku pilti ja oli kohtunike suhtes ebaõiglane. Lühidalt öeldes ei kajastatud selles Postimehe artiklis seda, kui palju kohtunikud üldse aasta jooksul lahendeid tegid.
Näiteks minu enda puhul tühistati mullu kolm kohtulahendit täielikult ja osalt muudeti nelja. Muutmata jäi aga 11 lahendit. Ajakirjanik tegi järelduse, et minu lahenditest jääb jõusse 57,9 protsenti. Kuid seda, kui palju otsuseid ma üldse eelmise aasta jooksul langetasin, paraku arvesse ei võetud.
Kui palju te siis kokku lahendeid tegite?
381. Kui me nüüd sellest arvust protsendi võtame, siis see ei tule 50 või kõrgem. See tuleb oluliselt madalam. Ma juhiksin ka tähelepanu sellele, et minu lahendite arv on üsna keskmine. Eestis on ka kohtunikke, kes langetavad aastas üle 400 kohtuotsuse. Aastas on umbes 200 tööpäeva. See teeb igal tööpäeval kaks lahendit. Kuid kohtulahendite kirjutamiseks on tarvis istungeid pidada, kirju saata ja muid toiminguid teha.
See näitab tegelikult üsna selgelt, et kohtunike töökoormus on äärmiselt suur. Sellise tempo juures on minu arvates osalt ja täielikult muudetud kohtuotsuste arv väike. See näitab selgelt, et Eesti kohtunikud töötavad üsna kiiresti ja kvaliteetselt.
Möödunud aasta lõpus siiski üsna paljud Eesti inimesed nii ei arvanud. Pean silmas diskussiooni, mis puhkes pärast pronksiöö kohtulahendit.
Kui me räägime kohtulahendite kriitikast ja avalikkuse hinnangutest kohtulahenditele, siis kohtunik kirjutab kogu oma seisukoha kohtulahendisse ja siin polegi ju kohtunikul midagi kommenteerida.
Kohtunik lahendit kommenteerima ei pea?
Hea kohtulahend on selline, kus on kõik kirjas, ja ka seadus nõuab, et kõiki tõendeid tuleb analüüsida ja kõik peab kirjas olema. Seega saab kohtulahendist kogu informatsiooni kätte. Kuid probleem on selles, et avalikkus ei loe kohtulahendeid ja arvamus kujundatakse meedia vahendusel.
Meediast saab teada küll selle, kas inimene mõisteti süüdi või mitte, aga tavaliselt mitte seda, miks see otsus just selline oli.
Kas kohtunik mõtleb lahendit kirjutades sellele, et iga lahendiga võib ta pälvida avalikkuse tähelepanu ja kriitika?
Kõik kohtunikud arvestavad sellega ja on ka selleks valmis. Kohtulahendi kirjutamine ei sõltu sellest, mida avalikkus ootab. See ei tohiks ka mitte mingil juhul avalikkuse ootustest sõltuda! Iseenesest pole võimalik emotsionaalsete argumentide põhjal lahendit kirjutada. Tugineda tuleb ikkagi tõenditele ja järgida seadust.
Lõpetuseks, kas Eestis on kohtupidamine aus, õiglane ja kvaliteetne?
Jah.
