Kohtukulude määramine ummistab kohtute tööd

Poolteist aastat tagasi kasutusele võetud süsteem on tekitanud olukorra, kus maakohtute kohtunikuabid upuvad tsiviilasjades välja mõistetavate menetluskulude määramisse, mis tähendab, et kohtuskäijad peavad kulude kompenseerimist ootama tihti üle poole aasta.

Enne 2006. aastat määrati menetluskulude jagunemine kohe koos iga kohtuasja sisulise otsusega. “Toona oli probleem selles, et nii mõnigi kord tõi vaidlus kohtukulude suuruse üle kaasa ka sisulise kohtuotsuse tühistamise. Oli tähtis, et kohtukulude otsuse tühistamine ei tooks kaasa nõuet kogu hagi uuesti arutada,” rääkis Harju maakohtu esimees Helve Särgava Eesti Päevalehele.

Ainuüksi Harju maakohtus ootab oma järge üle 3500 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, kolm sellega tegelevat kohtunikuabi on jõudnud praeguseks eelmise aasta teisel poolel antud avaldusteni. “Menetluskulude kindlaksmääramine ei rahulda avalduste esitajaid ega ka avalduste läbivaatajaid,” ütles üks kolmest kohtuniku-abist Nona Alas. Seega kui tsiviil-asjas tuleb sisuline otsus täna, siis osalised peavad ikkagi ootama kuid, kuni selgub, kuidas tuleb jagada kohtuskäimise kulud.

Kõige raskemini tabab selline venimine seda poolt, kelle kasuks menetluskulud välja mõistetakse. “Sellised kulud ei ole inimeste jaoks üldse väikse tähtsusega, enamasti ulatuvad need summad koos riigilõivudega tuhandete kroonideni,” rääkis Särgava.

Särgava sõnul on tohutu järjekord kasvatanud kohtuniku-abide koormuse väga suureks ja seetõttu on hakanud venima näiteks maksekäskude kiirmenetlused. “Menetluskulud on kõigest üks kohtunikuabide töö osa. Nende põhiülesanded peaksid olema hoopis maksekäsu kiirmenetlemine ja õigusabi taotluste läbivaatamine.”

Viru maakohtus on menetluskulude väljamõistmise järjekord veninud vähemalt kaheksa kuu pikkuseks, lausus sealne kohtunikuabi Katrin Lell.

“Üksainus kohtunikuabi ei jõua lihtsalt kiiremini neid menetleda,” rääkis Lell. Tema sõnul ei seisa selle taga enamasti kinni üksikisikute raha, suurema osa avaldusi on sisse andnud massilised avaldajad ehk näiteks inkassofirmadelt ning võlglastelt raha nõudvad telefonifirmad. “Enamjaolt ongi tegemist tagaseljaotsustega, sest võlgnik pole üles leitav. Kohtunikuabi peab hakkama algusest peale tuvastama, et tema elukohta ei saa kindlaks teha.”

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines