Nagu ilmunud artiklis kirjas, põhineb artikli materjal Tartu ringkonnakohtu 29. oktoobril 2013 tehtud otsusel, mis on Eesti Päevalehe kasutuses. Pärast seda, kui Eesti Päevaleht otsuse kohta küsimusi hakkas esitama, otsustas kohus otsuse kinniseks kuulutada ega vastanud selle kommenteerimise palvetele.

Kohus esitab oma tänases avalduses mitu süüdistust leheartikli aadressil.

Kohus toob ühe väidetava eksimusena välja punkti, mis puudutas Mihhailile tehtud telefonikõne aja kindlaksmääramist. „Kohtus ei olnud küsimus tüdruku eksimuses telefonikõne aja kindlaks määramisel, vaid selles, et jälitusprotokolli ja asitõendi protokolli alusel leidis tuvastamist, et ajal, mil kannatanu ja süüdistatavad viibisid metsas, ei helistanud artiklis Mihhailiks nimetatud süüdistatavale mitte keegi.“

Ometi seisab kohtuotsuses pikk kirjeldus sellest, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et kannatanu ütlused on ümber lükatud jälitusprotokolliga, mille alusel kohtu hinnangul metsas viibimise ajal keegi Mihhailile ei helistanud – vastupidiselt tüdruku väitele, mille kohaselt pääses ta korraks teda kinni hoidnud Mihhaili haardest hetkel, kui talle tehti kõne ja poiss vastas sellele. Selle kohtu järelduse peale prokurör kaebaski. „Apellant leiab, et maakohtu järeldus oli vale ja ei tulene kannatanu ütlustest. Apellandi arvates ei ole võimalik täpselt tuvastada ajavahemikku sellest hetkest, kui X-le (Mihhailile – toim.) metsas helistati ja Y (kannatanu - toim.) politseisse helistas. Kannatanu ütluste kohaselt võis see ajavahemik olla ka 10-15 minutit. Apellant peab loogiliseks, et 12-aastane raskes emotsionaalses seisus kannatanu ei vaadanud kella ja ei osanud täpselt kinnitada ajavahemikku momendist, mil X-le helistati kuni politseile teatamiseni. Oluline on fakt, et X-l toimus telefoni teel vestlus politseisse helistamise lähiajal. Kui kannatanu ütlused olnuks jälitusprotokolliga vastuolus, siis ei oleks helistamisi toimunud või oleks need toimunud pikkade ajavahemikega. Kohtuistungil ei olnud usaldusväärselt kinnitamist leidnud, et just keegi kaassüüdistatavatest helistas X-le (nii väitis vastaspool – toim.) ja ka see, et kõikidel süüdistatavatel olid mobiiltelefonid kaasas.“

Ringkonnakohus jäi aga maakohtuga samale arvamusele. Väljavõte otsusest:

„Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kannatanu ütlused selle kohta, et tal oli võimalus vabaks saada ja ära joosta ainult siis, kui X-le (Mihhailile – toim.) helistati, kuna siis lasi süüdistatav kannatanu käed lahti, vastas telefonikõnele, siis Y (kannatanu – toim.) tõusis püsti ja jooksis Z-st (üks süüdistatavatest - toim.) mööda, ei ole kooskõlas jälitusprotokolliga ning apellatsioonis toodud eeltoodud seisukohad ringkonnakohut vastupidises ei veena.“

Järgmiseks väidab kohus oma tänases avalduses järgmist: „ Kohus ei ole süüdistanud tüdrukut valeütluste andmises ega motivatsioonis saada tähelepanu. Sellised kohtu väited puuduvad nii maa- kui ringkonnakohtu otsuses.“

Avaldame väljavõtte ringkonnakohtu otsusest, punkt 5.7, kus prokurör lükkab ümber kohtu kriitikat tüdruku ütluste usaldusväärsuse kohta, mainides maakohtu väidet tüdruku aadressil:

„Puudub igasugune eluline põhjendus, miks peaks kannatanu andma süüdistatavate tegevuse osas valeütlusi. Tuvastamist pole leidnud, et nende vahel oleks esinenud vihavaenu, konflikte või arusaamatusi. Ainetu on ka kohtu väide, et võimalikuks motiiviks oli kannatanu soov saada tähelepanu.“

Samas punktis selgitas prokurör veel tüdruku ütlusi:

„Kannatanu kinnitas oma ütlused olustikuga seostamisel, mis samuti kinnitab tema ütluste usaldusväärsust. Kannatanu ütlused langevad kokku ka fototabeliga, millest nähtub, et 04.05.2012 olid Y-l (kannatanul – toim.) põlve piirkonnas marrastused. Ka kannatanu esindaja ja tunnistaja B. ütlused kinnitavad, et peale metsast väljumist valutas kannatanu põlv. Maakohus leidis, et kohtuliku uurimise käigus ei ole tuvastatud, et kehavigastus tekkis X, X ja X (süüdistavate – toim.) tegude tagajärjel. Maakohus on sellega rikkunud nõuet paigutada üksik tõend koos teiste teadaolevate asjaoludega n-ö üldhinnangusse. Nii on Y kinnitanud, et kukkus X-i löögi tagajärjel ja vigastas põlve. Kohtus uuritud tõenditega ei ole see väide ümber lükatud.“

Järgmiseks väidab kohus oma tänases avalduses: „ Väidate, et kohus on rõhutanud, et süüdistatavad ei saanud seksuaalset rahuldust. Sellekohane käsitlus kohtuotsustest puudub.“

Väljavõte ringkonnakohtu otsusest:

„3. Viru Maakohus leidis, et süüdistatavate süü tõendamist ei leidnud. Kannatanuga suguühendus puudus. Samuti puudus süüdistatavatel nende tahtest mitteolenev põhjus oma kavatsuse lõpuniviimiseks, kuivõrd süüdistatavate tegude eesmärk ei olnud seksuaalne, vaid selleks oli kannatanu hirmutamine.“

Prokurör vastas sellele, et ei pea võimalikuks tõlgendust, mille kohaselt saab vägistamise koosseisu realiseerida vaid sugulise kire rahuldamise eesmärgil ja leiab, et vägistamise koosseis ei näe ette ründajapoolset sugulise kire rahuldamise eesmärki, vaid rünnatava seksuaalse enesemääramisõiguse vägivaldset kahjustamist. Kohtuotsusest: „Seega võib vägistamisel olla ka seksuaalse rahuldamise saamisest erinev eesmärk, sh teise isiku ähvardamine, mõnitamine ja alandamine või teise isiku oma tahtele allutamine. Samuti ei pea apellant põhjendatuks antud olukorda arvestades tahtluse tuvastamisel lähtuda ainult süüdistatavate ütlustest, selle kohta, et neil puudus soov astuda kannatanuga suguühendusse, vaid ähvardada suguühendusse astumisega. Apellandi hinnangul tegutsesid süüdistatavad tahtlikult ning said lähtuvalt oma elukogemusest ja vanusest aru, et oma taolise käitumisega objektiivselt realiseerivad vägistamiskoosseisu.. /…/ Apellant leiab, et ühtegi fakti selle kohta, et süüdistatavad ei vii vägistamise lõpuni, kohtulikul uurimisel ei tuvastatud, v.a süüdistatavate sõnad.“

Samas esitas Eesti Päevaleht kohtule veel hulgi küsimusi kohtu enda argumentatsiooni kohta, ent neile kohus ei ole vastanud. Küsisime näiteks, miks on kohus otsuses rõhutanud seda, mida tüdruk väidetavalt poistele enne kinnivõtmist ütles. Sellele ja paljudele teistele küsimustele kohus vastanud ei ole.

„Süüdistuses kirjeldatud tegu vastab vägistamise katse kvalifikatsioonile, see ei leidnud aga kohtus tõendamist. Kahtlemata tuleb Tartu ringkonnakohtu esimehe hinnangul taunida noorukite käitumist, mis ei olnud aga kuritegu karistusseadustiku mõttes,“ seisab kohtu avalduses. „Kohus kohtleb kõiki võrdselt sõltumata nende vanusest,“ lisas kohus.


Tüdruku ristküsitlemata jätmise osas – kui tema ütlused seati samas küsimuse alla – selgitas kohus, et kriminaalmenetluse seadustiku järgi ei saa alla 14-aastase puhul ülekuulamisel kasutada ristküsitlemist, mis toimub kindlate reeglite järgi.

Samal ajal puudub prokuratuuril endiselt võimalus asja kommenteerida, kuna kohus hoiab jätkuvalt peal piirangut, mis seda keelab. Prokuratuur on küll juba teinud kohtule ettepaneku avaldada motiveeritud otsus, ent kohus on sellest keeldunud.