Klenski väidab, et üsna paljugi sellest, millest täna Rootsis kõneldakse, oli meile teada juba 1996. aasta sügisel. “Pretendeerimata lõpliku tõe väljaütlemisele, tahan püstitada versiooni, millega tutvustas mind Eesti Vabariigi kaitsejõudude leitnant Tiit Uustalu.”

Uustalu väitel veeti parvlaeval salakaubana ühele Rootsi tehasele Venemaalt varastatud strateegilist toorainest. “Selle tehase omanikuks oli firma, mille aktsiapakist üle poole kuulus Rootsi riigile. Selle tehingu vastu ilmutas oma huvi ka Eesti Kaitseministeerium, mille teisel korrusel “räägiti üksnes inglise keeles”. Teadaolevalt täitsid tol ajal meie kaitseasutuse kohalekomandeeritud natolased,” nendib Klenski.

Parvlaeva lossimisel aga afäär laadungiga paljastus, mistõttu laeva randumine Stockholmis ähvardas tekitada ulatusliku skandaali ja võis põhjustada Rootsi riigi prestiiži languse, kirjutab Klenski.

Seejärel järgnenud Stockholmist telefonikõne tollasele Eesti peaministrile Mart Laarile. Selleks ajaks oli aga parvlaev juba tormisel merel.

„Leitnant Uustalu kinnitas, et kaitsejõudude staabis on tallel kaks-kolm tundi enne laevahukku tehtud kõnesalvestused peaminister Laari vestlusest Estonia kapteniga,” kirjutab Klenski. „Laar nõudis kategooriliselt lasti viskamist merre. Nii otsustatigi toimida. Ent keegi ei osanud arvata, et täiskäigul liikuva laeva avatud visiir rebeneb tormisel merel hirmsa jõuga lahti. Vesi tungis autotekile. Laev hakkas uppuma.”

Parvlaev Estonia hukkus 1994. aastal 28. septmebril tormisel Balti merel teel Tallinnast Stockholmi, viies koos endaga märga hauda 852 inimelu.