Põhiseaduse § 156 ütleb: „ Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel kolmeks aastaks. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.“ Kui ühetaolised tingimused on rikastel ja vaestel, valitsejatel ja valitsevatel, teavad kõik. Kui otsene on häälte ülekandmine, on lapselegi selge.

Kõik muutused, mis saavutatakse ebaseaduslikel valimistel, on seega õigustühised.

Teiseks on kõik tuntud poliitilised kaubamärgid korruptiivsed, rahvast võõrandunud ning pühendunud ainult võimul püsimisele iga hinna eest. Milline neist parasjagu rikkuritele ja võõrvõimudel allhanget teeb, pole oluline. Lai mass valib ikkagi ainult meediast tuttavaid nägusid, telepurk aga kuulub kas külakurnajatele või on valitsuse kontrolli all.

Seni kuni ei teki vaba meediat või kainelt arutlevat rahvamassi, ja kumbagi ei ole ette näha, ei muutu midagi. Ei muutu ka valimiste tulemused.
Masu on liiga noor, et üleüldisele mõttelaiskusele lõppu teha.

Ilmselt kusagil imbub pildile mõni uus nägu, aga ta ei saa korruptantide massis midagi muuta. Kui, siis ainult olukorras kus võrdselt hääli saanud vanade varaste klannid vajavad sõltumatuid võimul püsimiseks. Sellise olukorra tüüplahendus on äraostmine, väga harva mõne väiksema muudatuse läbisurumine.

Loota on ainult sellele, et läheb veel halvemaks, väljakannatamatult halvaks. Enne mõtlema ei hakata. Lihtsalt pole vaja.