Kivisildnik sarjab tümikatest bandiite

Tänavatel on plakatid tiivulise autoga keset tavalisi sõiduriistu. See on meie ühiskonna mudel, kogu riigis annavad tooni lennata üritavad tümikad, kes pidevalt normaalsetele kaaskodanikele pähe istuvad, leiab Sven Kivisildnik.

Keegi üritab tõusta NATO tasemele ja kukub teistele kaela kaheprotsendiliste kaitsekulutustega, miljoniradaritega, mingite amoraalsete kõrbesõdade, välipastorite ja spordiroodudega, kirjutab kirjanik Sven Kivisildnik Postimehe arvamusküljel.

„Kogu ühiskond on kapitalistlikesse kõrgustesse üritavate tümikate mahasadamisest kraatreid täis nagu Kuu pind,” lisab ta.

“See, et euroliidus esindab meid rehepapp Siim Kallas, on sümptomaatiline, nagu ka keskendumisvõimetu vanast kommunistist president,” teatab Kivisildnik. “Üks esindab uut, teine vana tüüpi tiibadega autot.”

„Ka meie kultuurielu peegeldab toimuvat täpselt,” leiab Kivisildnik. „Eesti kirjanike parema elu jaoks võeti vastu seadus, millega kanditakse raha ameerika naissopakirjanike arvele. Laenutustasud, teate küll. Mingid tümikaid said jälle oma tahtmise ja tulemuseks on suur auk.”

„Kujutava kunsti auk läks meile maksma miljardi, sellesse hauda sängitatakse kunsti jäägid,” kirjutab Kivisildnik. „Aga tümikast kinnisvaraarendajad teenivad saja viiekümne miljoni tuuris ja ilmselt oskavad ka tarkadele kultuuripoliitikutele ja ametnikele meele järele olla.”

„Miljardimuuseumi tulemus elavatele kunstnikele on sama, kui siduda neile kivi kaela ja visata nad Kaali järve,” leiab kirjanik.

„Ega enam kaugemale normaalsest elukorraldusest hälbida ei ole võimalik,” kirjutab Kivisildnik. „Ehk ainult siis, kui kinnisvaraarendajate jõuk krabab endale kogu sotsiaalsfääri raha ja ehitab selle eest Puudust Kannatajate Abistamise Hiigel Muuseumi või kui Eesti kaitseväe vabatahtlikud saadetakse maksumaksja raha eest tšetšeene tapma, piinama ja vägistama.”

„Kui võrrelda vanu ja uusi tümikaid ja võtta võrdluse aluseks tulemuslikkus, siis on uued tümikad puhta bandiidid,” kirjutab Kivisildnik. „Arnoldi ajal polnud tööpuudust, tänavalapsi ega väljasuremist ja raamatute trükiarvud olid sada korda suuremad kui praegu. Raamatud saab kunagi suuremas tiraažis avaldada, aga väljasuremine on viga, mida ei saa parandada.”