Eelmine valitsus eraldas kevadel COVID-19 kriisimeetmena filmitootjatele ja -levitajatele 800 000 eurot, kuid tegelikult ei saanud abipaketist osa ükski filmilevitaja. Koroonakriisi teise laine kultuuri ja spordivaldkonna abipaketi nimekirjas polnud filmilevitajaid aga üldse.

Selle peale pöördus ACME Film kultuuriministeeriumi ja töötukassa poole. 21. jaanuaril algatas siis veel kultuuriministrina ametis olnud Tõnis Lukas valitsuse istungil teemana filmilevitajate lisamise palgatoetuse saajate nimekirja. Nädal hiljem kogunenud töötukassa nõukogu seda ei toetanud. Nõnda otsustas valitus filmilevitajad toetuseta jätta.

Sellest ajendatult saatsid üheksa filmilevitajat peaministrile, ministeeriumitele ja töötukassale ühispöördumise, milles rõhutavad oma olulist rolli filmvaldkonnas, panust kultuurimaastikule ning paluvad edasiste toetusmeetmete väljatöötamisel endaga arvestada.

Pöördumises märgitakse, et Eesti filmindus ja kino on viimasel kümnekonnal aastal teinud läbi väga suure muutuse ning sellest on kujunemas Eesti kultuuri kvaliteedimärk, mille abil riiki maailmale tutvustatakse. Samas aga on kinod olnud ühed suurimad COVID-kriisis kannatajad ja mullu langes Eesti kinokassa üle 50 protsendi.

"Ilma levitajateta ja filmideta ei saa ka eksisteerida ka kinod. Filmilevitajad on üks hammasratas mootoris, mis ei saa ilma selleta toimida. Samamoodi ei saa toimida kinolevitaja, kui kinni on kinod ja puudub toetus," rõhutavad pöördumise autorid.

Seega puudutab kinode raske majanduslik olukord väga teravalt ka filmilevitajaid. "Kinolevi on filmilevitajate põhiline tuluallikaks ja osade jaoks ainus. Kui kinod on kinni, siis puudub sissetulek," märgitakse ühispöördumises. Nimelt sõltub filmilevitajate sissetulek otseselt filmidest, mille õiguseid nad erinevatelt filmiturgudelt (Berliin, Cannes, American Film Market - K.R.) ostavad. Enne filmide kinolevisse jõudmist tuleb õiguste müüjatele või tootmisfirmadele maksta miinimumgarantiisid, mis ulatuvad tuhandetesse ja vahel kümnete tuhandete eurodeni.

Filmilevitaja ainsaks võimaluseks filmile tehtud kulutused katta on läbi kinolevi. Samas on filmidel tihti ka linastusaknad, millal neid tohib linastada. Osadel juhtudel lõpevad need kinode kinnioleku ajal ja levitajale jääb vaid kahju. Teleõiguste müük ja filmi esitlemine VOD platvormidel toob sisse üksnes murdosa filmi õiguste eest makstavast miinimumgarantiist. Veel enam: kõigil filmilevitajatel seda õigust ei ole.

"Kui filmide näitamise väljundiks oleks üksnes televisioon ja VOD platvormid, siis ei ole enamike filmide toomine Eesti publiku ette enam majanduslikult põhjendatud," selgitavad levitajad.

Lisaks toovad pöördumise autorid esile, et Eesti lähiriikides on levitajate olulisusest aru saadud ning arvestatud kultuuri osaks. Näiteks Leedu eraldas eelmisel aasta kevadel kinodele 2,8 miljonit eurot, sellest 560 000 jagati filmilevitajate vahel. Nii Lätis kui ka Leedus laienevad filmilevitajatele palgatoetused.

Pöördumise on allkirjastanud Katre Valgma (ACME Film Eesti), Tiina Teras (A-One Films Estonia), Triin Rohusaar (BestFilm.eu), Elve Niit (Bigsales OÜ), Mati Sepping (Estinfilm OÜ), Timo Diener (Hea Film), Ivar Murd (Must Käsi), Artur Veeber (MTÜ Otaku) ja Kaupo Liiv (VLG Filmid OÜ).