Mais 1997 allkirjastasid kõnealuse lepingu nr R-7/97 linnapea Aivar Nigol ja AS-i Nordest juhatuse esimees Ilmar Haak, kirjutab Lõunaleht. (Haak oli varem saanud vallavolikogu esimeheks, 1996. a valimistel kandideerisid mõlemad valimisliidus Kodulinn ja said mandaadi; 2002 astus Haak Reformierakonda, kuhu kuulub ka Nigol.)

Rendilepingus seisab, et 392 m2 mitteeluruumide kasutusotstarve, mille Nordest rendile saab, on „toitlustus, teenindus, kaubandus ja hasartmängud“. Remondi korras tehtavad parendused kuuluvad rentnikule, nendeks tehtud kulutuste osas tehakse tasaarveldused kehtivast rendihinnast (9 kr/m2) lähtudes. Omavoliliselt, linnavalitsuse kirjaliku loata, rentnik ruume ümber ehitada ei tohi.

Parenduskulud katab tasaarveldus

LõunaLeht ei tea, kas Eestis on kusagil kasiinot või restorani, millel oleks tänapäeval õnn kasutada rendiruume nõnda soodsa hinnaga. Seni tegutsesid raekoja juures Haagile kuuluv Nordesti kohvik Rae, keldris pagaritöökoda ja tootmisüksus. Nüüdseks on aga rentnikul peaaegu valmis saanud ka restorani ruumid. Töö tõttu Otepää asjadega hästi kursis linnaelanik, kes palus anonüümsust, rääkis LõunaLehele, et restoraniruumide väljaehitamiseks on Nordest teinud suuri kulutusi ja soovib nüüd, et linnavalitsus kulu hüvitaks — arved-tšekidki olla kõik taotlusele lisatud. „Summa on suur, mitusada tuhat krooni. Üks võimalusi on vallavalitsusel seda pareerida vastusega, et ruumide ümberkujundamine on olnud liiga suur ja seda polnud rendileandjaga kooskõlastatud, nagu leping eeldab,“ ütles teavitaja. Teisisõnu, restorani rajamise kulu ei mahu selle summa piiresse, mis kujuneb rendi tasaarvelduses. Küsimus on, kas vallavalitsusel tuleks oma rentnikule peale maksta, et see tema keldris äri ajab.

Nigol ei mäleta

Leping, mis AS-ile Nordest nii soodsad tegutsemistingimused lõi, on sõlmitud kehtivusega 1. jaanuarini 2020. Kas tõesti ei tekkinud tookordsel rendiandjal kõhklusi, et selline leping muutub aastatega omavalitsusele kahulikuks — ja mis siis saab?

LL küsis seda eile lepingu allkirjastajalt, tookordselt Otepää linnapealt Aivar Nigolilt, kes kinnitas, et selline leping võis sõlmitud saada küll. „Ma tõesti ei mäleta peast kümme aastat tagasi sõlmitud lepingute sisu, lepinguid tehti ju kümneid. Aga kui ma selle alla kirjutasin, oli see järelikult volikogus heaks kiidetud. Tookord arutati kõiki rendilepinguid kõigepealt volikogus.“

Kas või millal Ilmar Haak volikogu esimees oli, seda väitis Nigol mitte mäletavat. Küll teadis ta, et Nordest on üüritud ruumide abil pidanud Rae kohvikut, keldris on tootmispinnad ning aastaid ehitatud restorani ruumid on peaaegu valmis.

Küsimusele, kas 1997. aastal tundus tõesti mõistlik sõlmida 23 aastaks leping nii odava rendihinnaga, vastas Nigol, et kindlasti on lepingus ka sätestatud, kuidas hinda muuta saab. (Ongi: „5. /…/ Renditasu suurust võib rendilepingu kehtivuseajal muuta üksnes mõlema lepingupoole kokkuleppel.“) Nigol kordas, et ju siis oli volikogu ka selle heaks kiitnud. Ta lisas, et vahepeal on siiski seadusi palju muudetud — võimalik, et nüüd saab lepingutingimusi ka mingitel muudel alustel muuta.

Lepingu lõpetamine praktiliselt võimatu

Praegu on siiski selgelt kirjas, et rentnikust lahtisaamine on linnavalitsusele (pärast valla ja linna ühinemist vallavalitsus) peaaegu võimatu. Lepingu ennetähtaegset lõpetamist saab vald nõuda ainult siis, kui Nordest kolmel järjestikusel kuul rendi maksmata jätab. Ja ka see võib minna vallale kalliks maksma, sest „11.7: lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasub rendileandja rentnikule lepingu tähtajani kasutamata aja järgi arvutatud kompensatsiooni ruumides teostatud ümberehituste ja parenduste eest, mis moodustavad ruumi päraldise“.

Kui vald sooviks kõnealuseid ruume kellelegi kolmandale müüa, oleks Nordestil eelisostuõigus.

Vald otsib uut lahendust

LõunaLeht palus olukorda kommenteerida tänavu ametisse asunud Otepää vallavanemal Aivar Pärlil. „Vallavalitsus tegeleb praegu selle teemaga, kuna lepingujärgselt on jõudnud kätte aeg vaadata üle tingimused ja kooskõlastused. Aga aastalõpp on väga kiire ja see võtab veidi aega. Ma ei tahaks rendilepingu sisu ja kerkinud probleeme kommenteerida enne, kui vallavalitsus on teinud lõplikud järeldused ja oma seisukoha kujundanud,“ vastas Pärli.

Vallavanem ei soovinud vastata, kas vastab tõele, et AS Nordest soovib linnavalitsuselt restoraniruumide väljaehitamiseks tehtud suurte kulude hüvitamist. „Ma ei kinnita seda ega lükka ümber.“

LL palus öelda, kas praegune vallavanem hindab 1997. aasta lepingu tingimusi vallale kahjulikeks või kasulikeks. Pärli vastas: „On täiesti normaalne, et pikaajalised lepingud vaadatakse mingi aja jooksul üle ja sõlmitakse uued kokkulepped ja tingimused, sest aeg ei ole enam see, mis kümme aastat tagasi. Eks igat lepingut võib vaadata erinevalt, tähtis on kokkulepe ja tingimused. Kui need asjaolud on täidetud, siis ei saa me rääkida lepingu kasulikkusest või kahjulikkusest, vaid pigem poolte kokkuleppest ja tingimuste heakskiitmisest.“

Nigoli vastus artiklile „Raekoja rendihind omadele….“

Lõunaleht kirjutab oma artiklis 10. aasta tagusest Otepää valla haldushoone keldri rendilepingust kui „imestamisväärsest tehingust“ süüvimata tegelikku sisusse. Siinkohal tahaks parandada artiklis avaldatud ajakirjaniku ebatäpsused ja valeinformatsiooni.

Eksitav on väide üüri suurusest. Kasutuses olevate keldriruumide ruutmeetri eest makstakse praegu 12 krooni mitte 9 krooni nagu see on artiklis esitatud.

Samuti on väär nagu oleks AS-ile Nord-Est rendilepinguga renditud haldushoone kõrval olevaid Rae kohviku ruume. Rendilepingu objektiks on üksnes keldri rentimine.

Siseturism oli 10 aastat tagasi madalseisus (näiteks Pühajärve Puhkekodu oli pankroti äärel ja teised turismiettevõtted kiratsesid), tööpuudus oli kõrge. Seetõttu oli iga uus ettevõtlus abiks linna majandusele. Näiteks munitsipaalobjekte renditi naabervallas Pühajärvel lausa ilma tasuta.

Otepää haldushoone kelder seisis kasutamata ning lisaks kõigele muule koormas see kütte- ja hoolduskuludega linna eelarvet. Rentimine tagas üüri ja võimaluse kõik keldri heakorra- ja hoolduskulud anda üle rentnikule, aitas tollasel linnavalitsusel säästa eelarvest tehtavaid kulutusi ning leida kasutamata keldrile rakendus.

Nõustuda ei saa ajalehe väitega nagu saaks rentnik kõik remondikulud üürist maha arvestada. Tegelikkuses on nõnda, et rentnik peab rendileandjaga enne tegevuste algust eelnevalt kooskõlastama tehtavad investeeringud. Samas ongi hoone parendamine ning rekonstrueerimine omaniku kohustus. Lepingu ennetähtaegne ülesütlemine ei tohiks küll olla rendileandja huvides, pigem tuleks pöialt hoida, et kelder ei jääks tühjalt seisma. Poolte kokkuleppel on alati võimalik muuta lepingut ja selle tingimusi.

Võrrelda oleks võinud ajakirjanik ruutmeetri üürihindu keldris ja haldushoone büroopindade eest. Kuni viimase ajani oli büroopindade ruutmeetri üür keskmiselt 25-30 krooni.