"Kanniku tüüpi mehed tahavad, et eesti ohvitserid oleksid nagu süldikogu - sellised pehmed ja siidised, pagunitega. Aga mina ütlen teile, et niisuguse ohvitseriga ei ole lahingus mitte midagi teha," rääkis Roosimägi Delfile. "Eesti ohvitser peab olema aus, otsekohene ja karismaatiline. Aga niisugused inimesed Kannikule absoluutselt ei meeldi."

Alates aprillist reservi läinud ja kodanikuna arvamust avaldanud brigaadikindrali kinnitusel lähtub Kannik otsuseid langetades isiklikest sümpaatiatest. "Minu isikliku arvamuse kohaselt on tal lausa märkmik olemas või virtuaalne must nimekiri. Kui sa sinna ükskord sattusid, siis ole kindel, et sealt välja pääseda praktiliselt võimalik ei ole," märkis Roosimägi. "Minul jäi mulje, et sellel mehel ei olnud väikesest peast mängutuba."

Kanniku isiklikud sümpaatiad ei ühti brigaadikindrali hinnangul aga inimeste tegeliku panusega kaitseväe arengusse: "Mind pani imestama see, et võid ükskõik kui hästi ülesandeid täita. Võid osaleda missioonidel, võid suurepäraselt läbi viia reservväelaste õppusi, valmistada ette paraade. See ei loe. Loeb Kanniku subjektiivne arvamus."

Sellest tuleneb aga inimeste motiviatsioonipuudus. "Kas on siis inimesel mõtet endast parim anda? Ei ole ju. Kui kusagil mingi tšinovnik oma punase pastakaga otsustab," lausus Roosimägi.

Ka aumärkide andmisel jätab Kadrioru poliitika reservis oleva ohvitseri kinnitusel soovida, sest eelistatakse haavata saanud kaitseväelasi nendele, kes on enda ja üksuse missioonilt tervelt tagasi toonud. "Need esildised, mis meie tegime on lauale pandud ja on antud ainult nendele, kes on haavata saanud. Kas see on õige? Kas see on inimese tegevuse kriteerium?" ei mõista Roosimägi.

Urmas Roosimägi lahkus maavägede staabiülema ametikohalt reservi 1. aprillil. President Toomas Hendrik Ilves omistas seni kolonelipaguneid kandnud mehele brigaadikindrali auastme. Aastatel 2004-2008 töötas Roosimägi kaitseväe Tapa väljaõppekeskuse ülemana. Aastatel 1999-2000 oli ta kaitseväe juhataja kohusetäitja.