Eestis on 30.01.2014 seisuga 34 706 isikut, kellel on kiirlaenude või tarbijakrediidile spetsialiseerunud ettevõtete poolt välja antud laenude alusel tekkinud maksehäired. Sealhulgas 19 671 inimesel on üks kehtiv maksehäire ning 15 035 inimesel on kaks ja rohkem kehtivat maksehäiret, selgub majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valminud kiirlaenuturu analüüsist.

Kui aastail 2010-2011 oli enim võlgnevusi seotud eluasemelaenudega (masust tingitud tagatisväärtuste vähenemine), siis nüüdseks on eluasemelaenuvõlgadega pöördujaid vähemaks jäänud. Kiirlaen on hetkel trahvide järel kõige suurem maksehäirete tekitaja.

Eriti problemaatiline on, et pärast esimese makseviivituse tekkimist hakkavad kuhjuma arvukad kõrvalnõuded, mis väga kiiresti ja suurel määral kasvatavad juba olemasolevat võlakoormust. Pole harvad nõuete kasvamised kolme-neljakordseks, vahel ka palju suuremaks. Krediidikulukuse määra arvestusse need aga ei lähe. Tihti ei ole kõrvalnõudeid või nende suurusi ka laenulepingus välja toodud, mistõttu laenuvõtja ka parima tahtmise juures nendega laenulepingu sõlmimise hetkel arvestada ei oska.

Näidisloetelu tavapäraselt lisanduvatest kõrvalnõuetest, kui on tekkinud makseviivitus:
o Võlanõudekiri
o Meeldetuletus- ja hoiatuskiri, lisaks ka käendajale
o Esimene, teine jne meeldetuletuskiri
o Kiri, mis annab teada nõude sisestamisest maksehäireregistrisse
o Viivised (nende arvestamise ajal intressiarvestus ei peatu!)
o Lepingu muutmise / pikendamise tasu
o Korduvanalüüsi tasu (korduvpäring maksehäireregistrisse)
o Inkassotasu
o Kohtukulud:
o Maksekäsu riigilõiv (kiirmenetluse korral
o Hagi alustamise tasu (hagimenetluse korral)
o Täitemenetluse alustamise tasu
o Täituri tasu

Meeldetuletus-, nõude- jm kirjade tasu võib ulatuda 50 euroni tükist.

Seaduslikud õigused nõuet vaidlustada või vastuväiteid esitada on võlgnikul olemas, aga reeglina ei osata ega suudeta neid kasutada, kuna kas ei saada kohtuteadet kätte, ei saada aru, millega on tegemist ja püütakse probleemist vabaneda selle ignoreerimisega (madal õigusteadlikkus), ei suudeta kanda õigusabikulusid, et oma õigusi realiseerida vms.