Kiirabiarst Mare Liiger: meie kodud ja ümbrus on lastele ohtlikke asju täis
Kiirabiarst Mare Liiger leiab, et ehkki kõiki lastega juhtuvaid õnnetusi ei saagi kunagi ära hoida, saab nende tagajärgi leevendada vanemate järelevalve ja kodu ning ümbruskonna turvalisuse suurendamisega.
Liiger tõi Delfiga rääkides välja, et Rootsiga võrreldes on Eesti lastel ligi viis korda suurem tõenäosus saada trauma ja sattuda kiirabi patsiendiks, mis näitab selgesti, et meie ümbruskond on ebaturvalisem kui Rootsis.
Liigeri sõnul on selleks kolm peamist põhjust: vanemate ebaturvaline käitumine, ühiskonna ebaturvalisus ning kodu ümbruse ja sisustuse ebaturvalisus.
Koduümbrus on ebaturvalisi kohti täis
Tartus lapse surmaga juhtunud õnnetuse puhul, kus pesupuu kukkus lapsele peale, ei mõelnud suure maja elanikud kiirabiarsti sõnul ilmselt selle peale, et ükskord raud roostetab läbi.
Liigeri soovitus on tegutseda ennetavalt, sest pärast on kannatust ja leina jube palju ja seda ei ole kellelgi vaja.
Liiger leidis, et majaühistud peaks vaatama neid väga kindlalt nõukogude ajast pärit asju üle. „Õuedes on metallkonstruktsioone, mille puhul on vaja meesterahval lihtsalt käia ja tõugata tugevasti ja hinnata nende vastupidavust tõsise pilguga,“ rääkis ta. „Ju need inimesed, kes sinna pesu riputasid, märkasid ka, et see pesupuu on roostetanud.“
Ka Tallinnas Rukkilille lasteaia ronimispuul juhtunud õnnetuse puhul oli metallist ronimisredeli üks pulk juba ilmselt kümme aastat puudu olnud ja keegi ei teinud sellest numbrit enne, kui kolmeaastane laps oma elu kaotas.
„Meil on kodude ümbrus erakordselt ebaturvalisi kohti täis,“ lausus Liiger ja tõi näiteks kaevud ja maapiirkondades lagunevad ja kaelakukkuvate katustega hooned, kus lapsed mängimas käivad. „Katuse sisselangemine on tunni või kahe küsimus, aga lapsed mängivad rõõmsasti. Olen näinud ka õuedes mängimas lapsi autode all, mis on toetatud telliskividele.“
Väga ebaturvalised on kiirabiarsti arvates kaasaegsete majade trepid, kus puuduvad käsipuud ja piirded. „Mida kaasegsem ja rohkem disainitud trepp, seda ebaturvalisem see on mitte ainult lapsele, vaid ka täiskasvanule,“ sõnastas Liiger oma praktikale tuginedes kirjutamata reegli.
Järelevalve on puudulik
Kui laps on laagris, lasteaias või koolis, siis me nõuame igasugust turvalisust, aga kodudes on asi samuti ohtlik, tõi Liiger välja vastuolu. „Kõige rohkem laste traumasid juhtub kodudes vanemate juuresolekul,“ ütles Liiger.
Ta soovitas vanematel laskuda neljakäpukile ja vaadata, mida laps sellest ulatusest kätte saab. Näiteks üks ema tegi nägi ja nägi, et diivani alla oli kukkunud mitu vanaema päris kanget vererõhutabletti, mis seistes väljagi ei paistnud, aga lapsele suhu pistmisel tõsist ohtu oleks kujutanud.
„Kui kergelt on kättesaadavad kemikaalid, juhtmega veekeedu- või kohvikann,“ loetles ta. „Kas käsi saab panna vastu kuuma ahju või on lapse käeulatuses pistikuid, kuhu on hea panna mõni metallvarras.“
Liiger möönis, et paljud lapsed kasvavad kodudes, kus on elektriohutusega lood väga nukrad.
„Oleme saanud nõukogde ajast veendumuse, et lapsed jäid ju ellu, ehkki kolasid üksi ringi, aga piinlik asi on see, et tol ajal olid laste traumad ja suremus salastatud näitaja. Me lihtsalt ei hooma, kui palju neid hukkus,“ rääkis Liiger.
Kõiki õnnetusi ei saa ära hoida, aga osa saab
Liiger on veendunud, et lapsi ei ole vaja vati sisse panna, aga järelevalve peab olema. „Me ei saa lapsi vati sees hoida, aga me saame ära hõida kõige hirmsamad õnnetused,“ ütles Liiger. „Loomulikult peab laps oma müksud saama ja põlved kriimustama, aga kui täiskasvanud on juures, saab suurema pahanduse ära hoida.“
Ta tõi oma kogemusest näiteks pisikese Oskari kätte sattunud elektrilised murukäärid, millel oli küll lapselukk peal, aga mis selle vaatamata paari minutiga lapse käes kiiresti töötama hakkasid. „Ükski lastelukk ei ole lapsekindel, aga seekord sai kiire tegutsemisega suurema õnnetuse ära hoida,“ jutustas Liiger.
Liiger küsis, palju on lastel tegelikult võimalusi turvaliselt midagi asjalikku teha. Paljudes õuedes on küll batuudid, aga võrku ei ole peal. Sama lugu on tema sõnul ilma kiivrita rattasõit, sest peapõrutuse läbi teinud laps ei kasva kunagi samasuguseks kui ilma põrutuseta kasvanud laps.
„Kui isa võitab lapse murutraktori peale, on kõik korras, aga kui laps üksinda murutraktori peal on ja vanemad samal ajal kohvitavad, siis see on asi, mille tagajärgi ei tahaks rohkem näha,“ viitas Liiger varasemale õnnetustele.
Ta avaldas lootust, et vanemad kaasaksid lapsi rohkem nokitsema, turnima ja ka pesu riputama, jälgides ise samal ajal, et mõni karniis või purikas maja küljest lahti ei tuleks.
