Kiirabi tõi mägironija Elbruselt Eestisse

Põhja-Eesti regionaalhaigla tegi kiirabiautoga tuhandete kilomeetrite pikkuse sõidu Kaukaasiasse, et sealt ära tuua eestlasest mägironija, kes oli Elbrusel ronides raskelt viga saanud.

Selle Eesti haiglate ajaloos tõenäoliselt pikima vahemaa läbimist nõudnud väljakutse sai regionaalhaigla 21. juulil, kui välisministeerium neilt palus, et Elbruselt oleks vaja ära tuua viga saanud alpinist, kirjutas Postimees.

Kahe päeva pärast, 23. juulil asuski kiirabivärvides auto Tallinnast teele ning võttis suuna Elbruse jalamil asuvale Tõrnõauzi linnale, mille lähistel haiglas lamas murtud selgroolüli ja roietega 32-aastane eestlane Reigo Lehtla.

Jaan Künnapi alpinismiklubiga Elbruse 5642 meetri kõrgust läänetippu vallutanud Lehtla sai vigastada ööl vastu 20. juulit, kui ta otsis koos grupijuhiga sobivat teed, et ka mäe idatipus käia. Teistest eespool sammunud mees kukkus läbi jääsilla ning leidis end umbes seitsme meetri sügavuselt grotist.

Mustamäe haiglas eile neid sündmusi meenutades rääkis Eesti Energias keskkonnaosakonna inspektorina töötav Lehtla, et oli šokis ega tundnud esialgu mingit valu. Kaaslased viskasid talle köie alla ning ta jaksas august isegi osaliselt omal jõul välja ronida.

“Kui mats käis, siis esimese asjana imestasin, et veel elus olen,” ütles alpinist. “Grotis mõtlesin veel, et seljakotis purunenud fotoaparaadist on kahju, oleks oma hauast head pildid saanud.”

Ka mäest alla, 4100 meetri peal olevasse baaslaagrisse kõndis mees omal jalul, klubikaaslased aitasid teda vaid käe alt toetades. Sama päeva õhtul paigutati Lehtla Tõrnõmõzi haiglasse.

Haiglasolekut võrdles Lehtla kultuurantropoloogilise kogemusega. Esiteks öeldi talle, et selgroo viies lüli on puru, kuid nagu nüüd on selgunud, polnud see õige. Teiseks polnud palatis valgust ning mehele öeldi, et kui ta seda tahab, siis ostku pirn ja keeraku lambipesasse. Viimaks toodi samasse palatisse kaks kaklejat, kellest üks kukkus Baltikumi kiruma.

Selleks ajaks oli eestlasest mägironijaga juhtunu kohta info juba ka Tallinna jõudnud ning haigla organiseeris transporti, et ta Venemaalt ära tuua. Regionaalhaiglaga oli juba ühendust võtnud ka Künnapi matkagrupi arst Argo Parts, kes töötab ise samas Mustamäe haiglas.

Koos patsiendiga kolmapäeva hommikul Tallinna tagasi jõudnud regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonna ülemarst Rein Paberit rääkis, et tema teada pole haigla vähemalt maismaad mööda nii pikka reisi varem ette võtnud. Patsiente on piiri tagant küll toodud lennukitega, mitte aga nii kaugelt maismaad mööda.

Kokku kulus edasi-tagasi sõiduks ligikaudu 5500 kilomeetrit. Sõidu vaid koos autojuhiga ette võtnud ning esialgu kaardilugeja rollis olnud arst pidi aeg-ajalt ka ise rooli istuma, et sohver magada saaks.

Küsimusele, kas nii pikka sõitu oli siis vaja ette võtta, vastas Paberit jaatavalt. “Muud varianti polnud, sest ega ei tea, kui hästi teda oleks seal ravitud,” ütles ta. “Kolleegid ning abikaasa sugesid mind selle eest küll kõvasti ja eks me kõik saime aru, et sellisele asjale minek on üks suur avantüür.”

Kui alguses pakuti ka, et haige võiks ära tuua piirivalve lennukiga, siis oma töötaja Venemaalt äratoomise arve esialgu kinni maksev Eesti Energia pidas selleks kuluvat 150.000 krooni paljuks.

Regionaalhaigla polnud neljapäevaks veel autosõidukulusid kokku löönud, kuid koos kütuse, ravimitega ja tööajaga võib see ulatuda 50.000 kroonini. Haigla nõuab raha välja energiafirmalt.

Paariks järgmiseks nädalaks haiglavoodisse aheldatud Lehtla ütles, et ta peab selle summa hiljem tööandjale tagasi maksma.

Neljapäevaks polnud teada, kas mägimatkajad kindlustanud firma Inges tehtud kulud hüvitab või mitte.

Sellest hoolimata teatas 1998. aastast mägironimisega aktiivselt tegelev Lehtla: “Olen õnnelik, et veel elan ning et käed ja jalad liiguvad, seda võib pidada ka minu teiseks sünnipäevaks.”