Kihnlased loodavad peagi taas hülgejahile minna
Soomes ja Rootsis taaslubati hülgepüük kümmekond aastat tagasi ja seal suhtutakse hülgesse nagu loodusvarasse, mida tulusalt majandada. “Läänemere hülgepopulatsioon on üks tervik, hülged ujuvad sageli näiteks Ahvenamaalt Saaremaale,” ei näe Akkermann põhjust, miks Kihnus hülgeid küttida ei tohi.
Soomes antakse aastas välja 650 ja Rootsis 200 püügiluba. Kihnu tahab küttida 20 hüljest aastas, mis on piisav selleks, et nende liha maitse ei ununeks.
“Ega me hüljeste peale vimma kanna — ta ei tee meile midagi kurja, me tahame hüljest küttida söömiseks,” kinnitas Kihnu kalur Mihkel Leas. Kihnu meestele ei tee muret, et suur hall (nii kutsutakse Kihnus hallhüljest) nende eest kala ära sööb, nemad tahavad ise suurt halli süüa. Hülgeliha on Lease sõnul “tugeva träänimaitsega”, mida on mandriinimesele raske seletada, aga kihnlased on sellega lapsest saadik harjunud ja neile see maitseb. “Iga päev hülgeliha süüa ei tahagi, aga paar korda aastas sööks küll tükikese,” lausus Leas.
Kui Pärnu lahes uppus sel kevadel kalamõrdadesse vähemalt 200 hüljest, siis Kihnus mitte ainsatki, sest kihnlased kala mõrraga ei püüa. “20 hüljest on sellega võrreldes piisk meres ega mõju hüljeste arvukusele kuigivõrd,” leidis Leas.
Eesti tuntumad hülgeuurijad Mart ja Ivar Jüssi, kes on aastaid olnud hülgeküttimise vastu, on viimasel ajal leebemaks muutunud. Mart Jüssi sõnul võiks hallhülge jahiloomade hulka arvata küll, kuid sellisel juhul peaks kõikvõimalikud ohud hoolega läbi mõtlema. Suurim oht on, et hallhüljest jahtides võib saakloomaks sattuda viigerhüljes, kes on ohustatud liik ja keda mitte mingil tingimusel küttida ei tohi.
“Mitte ükski viigerhüljes ei tohi surra inimese käe läbi, ka kogemata mitte. Kui nii juhtub, oleme selle eest täielikult vastutavad,” kinnitas Jüssi. Samuti ei saa mitte mingil tingimusel lubada, et hüljest püütaks Kihnu vana kombe kohaselt võrguga, vaid ainukeseks lubatud püügivahendiks oleks püss.
Jüssi sõnul on hallhülge arvukus küll kasvanud, kuid samas on loomade elutingimused halvenenud: meri ja keskkond on mürgised, kliima soojeneb ning see mõjutab nende elu pikemas perspektiivis. “Seepärast ma ei kiirusta ütlema: mehed, püss selga ja jahile,” ütles hülgeuurija. “Iga väiksemgi pisiasi tuleb läbi kaaluda, alles siis saab hülgepüügiks loa anda.”
Kihnlane Valdo Palu ütles, et tänapäeval ei hakata hüljest mingil juhul võrguga püüdma. “Ainuke variant on jää pealt vintpüssiga,” kostis Palu, meenutades aegu, kui kolhoosi käsul hülgeid normi järgi kütiti.
Küttimine sõltub tegevuskavast
•• Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna liigikaitse peaspetsialist Jaanus Tanilsoo osutas, et nii hall- kui ka viigerhülge korral on tegu teise kaitsekategooria liikidega.
•• “2006. aastal kehtestas keskkonnaminister viigerhülge-tegevuskava, mis ei näe ette nimetatud liigi isendite küttimist. Selle võimaluse on pikemas perspektiivis välistanud ka meie hülgeuurijad,” nentis Tanilsoo. “Hallhülge-tegevuskava on hetkel uuendamisel ning see peaks valmima käesoleva aasta lõpuks. Teadlaste andmetel võiks hallhülgeid küttida vaid väga piiratud ulatuses. Kütitavate loomade arvu pole aga võimalik praegu öelda, sest selleks on enne vaja teha spetsiaalsed analüüsid.”
•• Tanilsoo viitas, et enne hallhülge-tegevuskava ametlikku kinnitamist on ministeeriumil väga raske rääkida ohustatud loomaliigi isendite küttimise lubamisest. “Kui tegevuskavas selleks võimalus antakse, kaalutakse seda võimalust, arvestades rahvusvahelisi lepinguid ning seadusi,” sõnas ta.
•• Kevadise loenduse järgi on Eesti vetes ligi 3000 hallhüljest, viigrite hulk küündib 1400 loomani.
