Komisjoni hinnangul pidanuks Eesti Pank keskpangana oma õiguste ja kohustuste alusel rakendama kõiki vastavatest õigusaktidest tulenevaid mõjutusvahendeid ja sanktsioone tagamaks Maapanga tegevuse vastavalt seadustele.
Teise stsenaariumina võinuks Eesti Pank komisjoni hinnangul peatada või tühistada Maapanga tegevuslitsentsi, kehtestada moratooriumi või sundlikvideerimise või rakendada tervendamiskava.
Eesti Panga seaduses ette nähtud meetmete rakendamiseks olid alused olemas nelja panga liitumise järel 1996. aastal ja pärast 1997. aasta börsikrahhi kuni pankrotini, märgib komisjon oma raportis.
Komisjoni hinnangul võinuks Eesti Pank Maapanga olulisust tol perioodil arvesse võttes rakendada 1996. aastast moratooriumi ning tervendamiskava analoogiliselt Forekspangale.
Maapanga olulisuse näitena toob komisjon esile asjaolu, et panga teeninduspiirkond, klientuur ja kontorid hõlmasid valdavat osa Eesti territooriumist.
Eesti Pank ei kuulutanud komisjoni järeldusel õigeaegselt Maapangale moratooriumi ka 1998. aasta aprillis-juunis, peatades 8. juunil vaid osaliselt tegevuslitsentsi. Samuti ei sekkunud keskpank 18. juuni aktsionäride erakorralise üldkoosoleku otsusesse likvideerida pank vabatahtlikult.
“Alles 28. juunil algatas Eesti Pank Maapanga pankrotimenetluse. Kuni selle kuupäevani polnud välistatud kuritarvitused, mida aga tänaseni pole piisavalt uuritud. Eesti Panga tegevus oli hilinenud ja ebaadekvaatne,” märgib komisjon.
Komisjon heidab keskpangale ette veel asjaolu, et Eesti Pank ei võtnud pika perioodi vältel seisukohta Maapanga suuraktsionäride kavandatud tervendamiskava suhtes ning samuti pole keskpank põhjendanud viimasel hetkel kava toetamisest loobumist.
Esmaspäeval avaldatud komisjoni lõppraporti kohaselt olid Maapanga pankroti olulisemateks põhjusteks liitumisraskused, kuna kiirkorras toimunud nelja erineva väikepanga ühinemisel tekkinud uus nõukogu ei suutnud kujundada elujõulist arengustrateegiat ega palgata võimekat ning ühtset juhatust.
Komisjoni hinnangul pidanuks liitumisraskustest ülesaamiseks sekkuma Eesti Pank, pikendades problemaatiliste bilansside, varade ja töötajaskonnaga väikepankade ühinemisperioodi.
Samuti võinuks keskpank kuulutada ühele või mitmele kõige problemaatilisemale liitujale moratooriumi, saneerima panga või kasutama muid seadusest tulenevaid võimalusi, märgib komisjon.
Olulised pankroti põhjused seisnesid komisjoni hinnangul veel organisatsioonilises nõrkuses ja ebastabiilsuses ning ka krahhiga lõppenud osalemisel väärtpaberiturgudel.
Komisjoni hinnangul on selgusetu, miks Eesti Pank ei rakendanud moratooriumi siis, kui üle 500 miljoni kroonini ulatunud ja ebakorrektselt kajastatud väärtpaberiportfell 1997. aasta börsilanguses hävis.
Pankroti põhjusteks peab komisjon veel probleeme suuraktsionäridega ja efektiivse arengustrateegia puudumist, samuti kuritegusid ja kuritegelike tunnustega tehinguid.
Komisjon märgib oma järeldustes pankrotiprotsessi kohta, et riigikogu tegutses 1998. aastal hoiustega seotud nõuete rahuldamiseks lisaeelarvet vastu võttes põhjendatult, samas valitsuse kui suurima võlausaldaja huvi protsessi vastu oli vähene.
Arvestades eeluurimisele antud kriminaalasjade mastaapsust ja keerukust ehk seda, et võimalikud kahjunõuded võivad ulatuda üle saja miljoni krooni, ei rahulda komisjoni uurimisorganite tegevus.
Komisjon märgib veel, et uurimisorganite nõrkus eelkõige Tallinnas võimaldab suurpetturite karistamata jätmist.
Pankrotiprotsessi pankrotitoimkonna, haldurite või uurimisorganite erapoolikuse või nende võimaliku mõjutamise kohta riigikogu komisjonil andmed puuduvad.
Raporti lõpuosas soovitab komisjon valitsusel algatada eelnõu majanduskuritegudega tegelevate prokuröride arvu suurendamiseks Tallinnas ning tugevdada politseistruktuurides oluliselt majanduskuritegude uurijate kaadrit nii arvuliselt kui ka erialaselt väljaõppelt.
Komisjoni leiab, et uurimisorganite tegevusega ei saa rahule jääda, arvestades eeluurimisele antud kriminaalasjade keerukust ja mastaapsust — võimalikud kahjunõuded on kokku üle 100 miljoni krooni.
“Kriminaalasjade uurimine on veninud, politseiameti poolt uurimiseks rakendatud võimsus on olnud ebapiisav. Uurijaid ja revidente on väidetavalt rahapuuduse tõttu vähe,” seisab komisjoni aruandes. “Uurimisorganite nõrkus eeskätt Tallinnas ja eeskätt majanduskuritegude puhul võimaldab suurpetturite karistamatuse.”
Uurimiskomisjon tõdeb, et Maapank on seni ainuke pankrotiga lõpetanud krediidiasutus, mille huku põhjused on rahuldavalt tuvastatud ja avalikkusele ning asjatundjatele avalikustatud, et edaspidi samu vigu vältida.
1999. aasta 27. mai riigikogu otsusega Maapanga pankroti asjaolude uurimiseks moodustatud komisjoni kuulusid Rein Järvelill, Urmas Laht, Jaanus Männik, Jaana Padrik, Andres Taimla ja Tiit Toomsalu.
