Keskkonnaagentuur: hundi elusana leidmise tõenäosus on väga väike

 (35)
Hundi viimane tabamine ulukikaameras.
Hundi viimane tabamine ulukikaameras. Keskkonnaagentuur

Keskkonnaagentuur ei usu, et veebruaris Sindi paisust päästetud hundi GPS-seadmega kaelarihm rikki oleks läinud.

Võimaluse, et seade on rikkis, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Marko Kübarsepp välistab. "Vanadel saatjatel, mis töötasid veel GSM-signaaliga, võis vahel esineda tarkvara probleeme. Uus, mille see hunt kaela sai, oli aga praktiliselt pommikindel. Seade edastas signaali ööpäevas 24 korda ja andmeside toimus üle satelliitide,“ rääkis Kübarsepp.

Lisaks GPS-seadmele oli jälgimiskaelusesse peidetud ka teine saatja, mis töötas oma autonoomse akutoite pealt ning edastas VHF-signaale. Seega on olemas varuvariant, et kui ühe signaal peaks katkema, saab saatja asukoha siiski teise signaali abil tuvastada.

Praegu pole märki kummastki signaalist, kuigi piirkond sai võimsate antennide abil läbi kammitud. "Võimalus, et kaks seadet, mis kumbki töötavad autonoomse toite pealt, korraga üles ütlevad, on väga ebatõenäoline," märkis Kübarsepp.

Umbes ööpäev enne seda, kui signaal katkes, jäädvustas noorest isashundist viimase pildi keskkonnaagentuuri ulukikaamera. Sealt jalutas ta mööda koos ühe teise hundiga. „Vastuse sellele, kust see seltsiline pärit oli ning kas tegu oli pruudi või lihtsalt kellegi temasugune üksikuks jäänud isendiga, annab ilmselt junnigeneetika, kui oleme huntide bioproovidele analüüsid teinuid.“

Seotud lood:

Teada on asjaolu, et need kaks hunti olid teadaolevalt selle piirkonna ainsad hundid. „Võib tõesti öelda, et meie jälgitav hunt oli viimase paari kuu jooksul oma territooriumi leidnud ja paikseks jäänud. See oli küllaltki suur ala, ulatudes Avinurmest kuni Sämini,“ selgitas Kübarsepp.

Pärast ulukikaamerasse jäämist tegi jälgitav hunt umbes paarikümnekilomeetrise tiiru Kiviõli suunas ning siis kadus signaal.

Marko Kübarsepp tunnistab, et viimased kaks signaalpunkti, kus hunt käis, tundusid talle veidi kummalised. Mille poolest, ei soovinud Kübarsepp täpsustada. „Kui oled 20 aastat huntidega tegelenud, siis kujuneb sul nende käitumisest mingi arusaam ja sa näed mustrit. Kui muster ei kattu tavapärasega, tekitab see küsimusi.“

Kõnealuses piirkonnas on olemas huntide normaalseks eluks ja sigimiseks kõik looduslikud tingimused. Viimasel umbes kaheksal aastal on see piirkond muutunud aga „anomaalseks“, millele on raske seletust leida.

„Hundi vaatevinklist on tegu suurepärase eluks sobiliku piirkonnaga, kuid viimasel ajal ei ole me sellest hoolimata avastanud seal hunte, kellel oleks tekkinud pesakonnad. Kujutage ise ette – kevadel on hunt olemas, suvel, sigimise ajal peaks tekkima pesakond, aga sügiseks on ikka piirkonnas null hunti. Kuhu ja miks nad sealt kaovad?“ küsis Kübarsepp.

Uurimise huvides jätab keskkonnaagentuur osa infot veel meediaga jagamata.

Tõenäosus, et keskkonnaagentuur Sindi hundi veel elusana võib leida, on muutunud väikeseks. „Lootus peab alati säilima,“ sõnas Marko Kübarsepp. „Kuid üle ühe kuni viie protsendi ei julge ma selle tõenäosuseks pakkuda.“

Lähinädalatel vaatab keskkonnaagentuur läbi kõik oma selles piirkonnas asuvad ulukikaamerad. Kui hunt või hundid on elus, peaksid nad kindlasti olema kusagil veel pilti jäänud.